:format(webp)/nginx/o/2020/08/09/13263325t1h1ada.jpg)
Aastal 2015 ütles toonane kaitseväe juhataja Riho Terras ajalehele The Financial Times, et Eesti laseb rohelised mehikesed maha. Tundub, et rohelised mehikesed pole enam meie peamine julgeolekumure.
Pigem on selleks kodanikud, kes kondavad positiivse koroonaprooviga näiteks mööda ööklubisid, spaasid ja muid avalikke kohti. Nii nagu viimati Tartus. Nüüdseks on nakatunute arv juba kasvanud.
Roheliste mehikestega võitleb samal ajal Valgevene president Aleksandr Lukašenka, kes laskis arreteerida 33 Vene palgasõdurit. Koroona aga Lukašenka murede hulka ei kuulu.
Ent kujutagem hetkeks ette, et Tartu ööklubis ei käinud mitte üks, vaid 33 koroonapositiivset kodanikku. Või et neid oli näiteks 300 ja mitte ainult Tartus. Eesti uuesti lukkupanek oleks ilmselt vaid nädalate küsimus. See aga tähendaks uut majanduskriisi, uut rahulolematuse lainet ja siis juba jumal-teab-mida. Nõrk ja lõhestunud Eesti on ju midagi sellist, millest meie idanaaber unistab. Ega siis Moskva meie vastu ametlikult sõda alusta, pigem ulatab ta koroonaviiruses vaevlevale Eestile abikäe...
Bioterrorism pole iseenesest midagi uut. Üks tuntumaid näiteid oli sariinirünnak 1995. aastal Tokyo metroos, selle korraldas usurühmitus Aum Shinrikyo. Tosin inimest sai toona surma, kuid umbes tuhandel oli edasisi probleeme. 2001. aastal, nädal pärast 9/11 terrorit, leidsid Ameerika Ühendriikides aset antraksirünnakud, milles ümbrikesse peidetud antraksiviirus tappis viis inimest. Kas keegi hakkab äkki saatma koroonaümbrikke?
Koroona ei pruugi olla nii letaalne kui sariin või antraks, kuid probleemid tekivad terves riigis. Koroona levib erakordselt kiiresti ja arvestades praegust hirmukonteksti, on võimud valmis mitmeid asju uuesti sulgema. Siit aga saab alguse majanduskriisi spiraal.
Koroonapositiivsete ringikooserdamine sunnib üha enam mõtlema viirusele kui julgeolekuprobleemile.
Koroonapositiivsed teevad siin oma käitumisega teistele koroonapositiivsetele suure karuteene. Juhtub see, mis juhtus alguses aidsihaigetega – ühiskonnas muutusid nood paariateks. Nüüd juhtub see koroonapositiivsetega ja tuleb tunnistada, et koroona annab rohkem põhjust sellesse nakatunuid isoleerida kui aidsi põhjustav HI-viirus. Aga üksteist koroonahirmus kahtlustavalt jälgiv ühiskond on nõrk.
Teiseks aga sunnib koroonapositiivsete ringikooserdamine üha enam mõtlema viirusele kui julgeolekuprobleemile. Siseminister Mart Helme on välja käinud sisekaitse reservi loomise, kuid see on ikka pigem roheliste mehikeste jaoks. Mis aitaks aga tahtliku koroonaviiruse levitamise vastu?
Professor Irja Lutsar on küll arvanud, et karistamine pole õige tee ja tundub, et teadmatusest koroona levitamine ei tohikski pälvida mingeid sanktsioone, aga mida teha teadliku levitamise korral?