Rannar Raba: kevadist Eestit pole enam olemas

Tartu Postimehe peatoimetaja Rannar Raba Foto: Sille Annuk

Nõukogude ajal oli populaarne anekdoot, milles üks miilits pärib teiselt, mida küll kolmandale miilitsale sünnipäevaks kinkida. «Kingiks raamatu,» pakub ametivend. «Ei, see ei lähe mitte, sest raamat tal juba on,» laidab küsija pakutu maha.

See lugu meenus mulle, kui lugesin tänases Tartu Postimehes Janno Zõbini sulest ilmunud kiirülevaadet sellest, kui palju (õigemini vähe) ta teisipäeval kesklinnas ringi käies kaitsemaske kandvaid inimesi kohtas. Nimelt teatas üks kena vanem proua, keda Zõbin tänaval kõnetas, sarnaselt anekdoodi-miilitsale, et temal on mask kodus olemas küll ja ta kavatseb selle lähipäevil ette panna.

Loomulikult ei saa ühe inimese kommentaari põhjal teha järeldusi masside teadlikkuse kohta, kuid kui lisada proua öeldule paljud internetikommentaarid ja ajakirjanduslikes ööreportaažides kõlanud repliigid, milles näomaski kasutamist naeruvääristatakse, saame kokku üsna usutava indikaatori. Esiteks ei tea paljud meie inimesed maski kandmise spetsiifikast ikka veel suurt midagi, neile pole kohale jõudnud, et ühest maskist pole tõsise puhangu keskel suurt tolku – neid peab olema varuks hulgi. Teiseks on paljud, valdavalt noored, juba ette häälestunud trotslikult ning see võib teise koroonalaine kontrolli alla saamisel osutuda suurimaks probleemiks.

Ma ei kuulu nende hulka, kelle arvates pidanuks meil juba juunis ja juulis kehtestama avalikes asutuses näomaski kandmise kohustuse. Toonaseid nakatumisnäitajaid arvestades olnuks see ehk tõesti liigne ahistamine. Lõppude lõpuks oli see ju suur kingitus, et saime suve esimest osa normaalsete vabade inimeste kombel nautida, et mitte öelda auru välja lasta. Ent me ka unustasime.

Seda Eestit, mida nägime kevadises eriolukorras, ei ole enam olemas – on tüdinum Eesti, on vähem alalhoidlik Eesti, on killustatum Eesti, on konfliktsem Eesti.

Viimase kahe nädalaga on pilt muutunud ja kui mitte üleeile, siis eile olnuks küll juba viimane aeg asuda inimesi reeglite võimalikuks karmistumiseks häälestama. Siin peitubki poliitikute, teadlaste ja terviseametnike suurim proovikivi: kuidas tuua ühiskond vajadusel tervikuna tagasi ühe eesmärgi taha. Tuleb arvestada, et seda Eestit, mida nägime kevadises eriolukorras, ei ole enam olemas – on tüdinum Eesti, on vähem alalhoidlik Eesti, on killustatum Eesti, on konfliktsem Eesti.

Esialgu näikse paika pidavat terviseameti info, mille kohaselt kuuluvad viimastel päevadel fikseeritud uued koroonapositiivsed niinimetatud Vabanki ahelasse. Ükski uus nakatunu pole muidugi hea uudis, aga märksa enam alarmeeriks see, kui me hakkaks nägema siin-seal uusi pisikesi koldeid, millele pole võimalik leida seost Vabanki juhtumiga. See oleks juba märk, et meil on asi käest läinud.

Valmidus taas mõneks ajaks kodukontorid sisse seada, ostumölludest loobuda ja klubipeod ära jätta peab tärkama kõikjal Eestis kohe nüüd. Mitte ainult Tartus. Küll meile antakse ka aega rõõmustada ja tagantjärele tark olla, kui see karikas meist mööda läheb.