Düstoopia või ennustus?

Hans-Martin Tammesalu

FOTO: Kristjan Teedema

Ühiskond liigub jõudsalt selles suunas, et Ray Bradbury romaan «451° Fahrenheiti» ei pruugigi olla pelgalt ulme.

Näen tänavapildis järjest rohkematel inimestel juhtmevabasid kõrvaklappe. Eks see ole tingitud tehnoloogia arengust, sest üha rohkematel uutel telefonidel ei ole kõrvaklappide jaoks eraldi pistikuauku, on vaid üks ava, mille kaudu saab telefoni laadida, aga kõrvaklappide ühendamiseks läheb vaja juba spetsiaalset otsikut. Muidugi on sellise seadme puhul mugavam kasutada hoopis juhtmevabu kõrvaklappe, mis ühenduvad läbi õhu Bluetoothiga ehk Sinihambaga.

Selliseid klappe silmates on mulle ikka ja jälle meenunud ulmekirjanik Ray Bradbury, kelle sünnist möödub 22. augustil sada aastat. Täpsemalt meenub mulle tema 1953. aastal ilmunud düstoopiline romaan «451° Fahrenheiti».

Ühiskond, mida too raamat kirjeldab, on jõudnud olukorda, kus põlatakse raamatuid ja nende lugemist niipalju, et neid põletatakse rahva heaolu nimel. Selle asemel vaatavad inimesed televiisoreid, mis katavad lausa mitut elutoa seina. Lisaks saavad inimesed kogu aeg kuulata väikeste, täpselt kõrva mahtuvate raadiotega jutusaateid ja muusikat. Selline raadiokuulamine on raamatus viinud osa tegelasi nii kaugele, et nad ei saa ööselgi magada, sest nad kuulavad raadiot.

Ühiskond, mida too raamat kirjeldab, on jõudnud olukorda, kus põlastatakse raamatuid ja nende lugemist niipalju, et neid põletatakse rahva heaolu nimel.

Kas te ei leia, et see kõik on väga sarnane meie praeguse eluga? On ju meilgi pidevalt juttu sellest, et telefonis skrollimine ehk sotsiaalmeedia akende üles-alla kerimine enne magama minekut segab uinumist. Samas osa edule orienteeritud inimesi räägib, kuidas iga vaba hetke tuleks kasutada selleks, et õppida midagi uut, ning erinevad raadiosaated või podcast’id pakuvad selleks head võimalust. Koristad kodu – kuula samal ajal taskuhäälingut, kus õpetatakse näiteks investeerima. Lähed jooksma – kuula arutelusaadet poliitikast. Võimalusi ja valdkondi on jalaga segada.

Olen enda tutvusringkonnas kuulnud üha rohkem juttu sellest, et audioraamatut on palju mugavam «lugeda» kui paberraamatut. Paljud eelistavad tavalise raamatu asemel hoopis e-lugerit. Nüüd siis on uue taseme loonud ka noodsamad juhtmevabad kõrvaklapid.

Eelnimetatud raamat ei kujuta neid pisikesi raadioaparaate, mis mahuvad kõrvakäiku, lihtsalt tehnoloogiavahenditena, vaid emotsionaalse seinana, mis kõrgub inimeste vahel. Inimesed on pealtnäha koos samas ruumis ning samas suhtluses, aga tegelikult kuulavad erinevaid helisid. Selle asemel, et koduseinte vahel üksteisega suhelda, viibitakse lihtsalt ühes ruumis, tegemata päriselt üksteisest välja.

Siit pole mõttes keeruline liikuda ajaloos tagasi 19. sajandi algusesse, mil Inglismaal tegutsesid ludiidid ehk masinalõhkujad. Nad pidasid õigeks masinate hävitamist, sest nood võtsid järjekindlalt ära oskuskäsitööliste töökohti.

Kõrvaklappidest võibki probleem saada, kui me tähtsustame alati mugavust ja ohverdame selle nimel väärtusi. See kõik on me endi kätes.

Juhtmevabad kõrvaklapid.

Tänapäeval ei kujuta keegi ette, et teeksime mõnda tööd, mille masin on ammu selgeks õppinud, järjekindlalt käsitsi edasi. Me olemegi masinate usku. Kas see tähendab, et ka juhtmevabad kõrvaklapid võiks meid viia sellisesse olustikku, nagu kirjeldab ulmeraamat? Kas progress kõrvaklappide tootmises võib viia ühiskonna hukatuseni?

Tegelikult ei peitu ju probleem kõrvaklappides. Need pole milleski süüdi. Määrav on hoopis inimeste suhtumine.

Raamatus kirjeldatud ühiskonnas ei tee enam keegi välja sellest, et inimesed omavahel väga vähe suhtlevad ning eelistavad televiisorit ja raadiot. Pimesi usutakse kõike, mida nendest tehnilistest vahenditest teada antakse, sest seda on mugav uskuda.

Ja eks ole ka meil valeuudiste ning sotsiaalmeedia ajastul lihtne libastuda. Mugav on uskuda seda, mida meile väidetakse. Kontrollimine ja analüüsimine nõuab ju ometigi aega ja energiat.

Niisiis kõrvaklappidest võibki probleem saada, kui me tähtsustame alati mugavust ja ohverdame selle nimel väärtusi. See kõik on me endi kätes. Kuulates, arutledes ja analüüsides, üksteisele otse silma vaadates on meil siiski suurepärane võimalus tagada, et juhtmevabad kõrvaklapid jäävad ikkagi lihtsalt üheks vahvaks märgiks progressist.

Tagasi üles
Back