Kuidas tuksud, kodulinna süda?

Siiri Laidla

FOTO: Sille Annuk

Heade mõtete linnal näib häid mõtteid suveks ikka jaguvat. Alates Kassitoome sümfooniakontserdist kuni autovabaduse puiesteeni. Kui esimene mainitust on puhas nauding kauni looduse ja klassika kooskõlas, siis viimane tekitab erinevaid arvamusi.

Nüüd saab see vabadus otsa. Küllap teevad asjaomased tegelased siis kokkuvõtteid ja saame peagi selle esimese pääsukese lennutee võlust ja valust ajalehestki lugeda.

Iseenesest ei ole Vabaduse puiestee ajutises sulgemises midagi uut. On seal ju antud jalgratta- ja jooksuvõistluste avapauke, korraldatud reivipidusid, hansapäevi, varasemal ajal ka paraade ja rongkäike (toona kandis see teelõik küll Oktoobri puiestee nime).

Tõsi, kunagi varem pole Vabaduse puiesteel autoliiklust kuuks ajaks suletud. See mõte, südalinna ühe olulisema tuiksoone sulgemine, tundub esmapilgul jabur. Asja laiemalt vaadates vist siiski mitte: juba aastaid on linn soovinud südalinna autoreostust (autojuhid, palun vabandust!) vähendada. Ammu on möödas ajad, mil väheste autoomanike sõiduriistad uhkesti keset Raekoja platsi parkisid.

Autoomanike hulk on drastiliselt suurenenud, see on aja märk ja küllap paratamatus. Kuid justament kesklinnas asuvad paljud olulised ametiasutused, kaubanduskeskused, turuhoone, kohvikud, teater jne. Sinna tuleb kuidagi ka jõuda – kas bussiga, autoga, rattaga, jalgsi või lennates. Samas on Tartu südalinn nii pisike, et kõikidesse vajalikesse kohtadesse minemiseks pole tingimata sõidukit vaja.

Minu arvates tehakse Vabaduse puiestee ajutise sulgemisega otsekui meditsiinilist eksperimenti, linna südame sondeerimist.

Minu arvates tehakse Vabaduse puiestee ajutise sulgemisega otsekui meditsiinilist eksperimenti, linnasüdame sondeerimist. Katsetatakse, kuidas autodega ülekoormatud kesklinnas normaalne liiklus tagada.

See jutt, et autovabaduse puiestee kutsuti ellu linnaelanikele Emajõe tutvustamiseks, ei veena. Kasutan siinkohal Toomas Jürgensteini tsitaati tema 24. juulil Tartu Postimehes ilmunud arvamusloost: «Autovabaduse puiestee on toonud tartlasi kesklinna, sidunud neid rohkem Emajõega. Seal saab organiseerida kultuurilisi tegevusi, propageerida tervislikku elustiili, mobiiltelefonita suhtlemist ja hariduslikke programme noortele.»

Appi! Justkui oleksid tartlased mingi kummaline sunnismaine tõug, kes pole iial Emajõest kuulnud. Nad istuvad kuskil oma asumites, suhtlevad vaid mobiiltelefoniga ja ootavad, et neile kultuurilisi tegevusi organiseeritaks. Nad ei suuda mobiiltelefoni käest ära panna kusagil mujal kui vaid autovabaduse puiesteel. Tegelikult pole ju nii.

On kostnud ka arvamusi, et autovabaduse puiestee aitavat Emajõe vasak- ja paremkalda inimestel omavahel kokku saada. See vasak kallas jah – seal laiub ju luhaheinamaa ja prügila, seal elavad mingid aborigeenid, kes pole südalinnast kuulnudki. Vabandage siinkohal mu irooniat, kuid eeltoodud suhtumine pole tõusnud tühjalt kohalt. Nii mõnedki peavad näiteks Annelinna ikka veel pelgalt magalaks, et mitte öelda venelaste magalaks.

Neile, kes ei tea, olgu öeldud, et praegu on Annelinnas elu nii ilus, et ei kipugi eriti sinna autovabaduse puiesteele vabadust nautima. Linna servapoolel on õhk puhtam, autosid vähem, leidub avarust ja rohelust, avaraid kaubanduskeskusi, mänguväljakuid ja lahedalt ka koertega jalutamise teeradu.

Meie kodulinna südame tervis on just nii hea, kui me ise lubame sel olla.

Kui linna südame tervist hoolikalt sondeerida, selgub, et probleemid on muidugi olemas. Kasvõi seesama vaba aja veetmise koht, mis ei peaks olema keset sõiduteed, vaid näiteks sealsamas muruplatsil, kus kunagi lösutas uhke tribüün. Miks ei võiks seal suviti olla lesilad, piknikualad, lastele sulistamisbasseinid ja võrkkiiged? Veel parem paik oleks Atlantise ja Võidu silla vahele jääv maa-ala, kus praegu tegutsevad suvebaarid.

Linna ja seeläbi ka Emajõe süda valutab tegelikult küll oma vasak- ja paremkalda ühendamise või ühendamatuse pärast. Puudu on üks oluline sild, mis viiks Supilinnast Raadi linnaossa. Olgu või purre, aga see, et laululava tagant Raadile jõudmiseks on vaja teha mitme kilomeetri pikkune ring, on lihtsalt piinlik. Tartu vääriks paremat.

Mulle kui põlistartlasele on muidugi kurb meenutus ka kunagise Emajõe ujula allakäik. Praegused linna- ja vabaujula on ju olemas küll, aga... Sinna ei saa bussiga ligi. Sestap tulebki teha üpris kesine valik Anne kanali poolt, mille rannas lehvib sageli võidukas punane lipp.

Kui juba bussidest juttu tuli, siis ei saa mainimata jätta, et Vabaduse puiestee autovabaks tegemise käigus jäeti linnaliinibussidega liiklejad küll tähelepanuta.

Meie kodulinna südame tervis on just nii hea, kui me ise lubame sel olla. Ei ole talle liigset stressi tarvis. Ega ka liigset noorenduskuuri. Las ta olla ikka vana ja hea.

Tagasi üles
Back