Video ⟩ Eksperiment. Jänese matkaraja läbib rõõmuga algusest lõpuni vaid fanaatik

Mudahaisust, kriimustustest, parmuhammustustest ja märgadest jalgadest hoolimata tunnen mõnusat rammestust ja rahulolu, et nüüd sai end liigutatud ju küll. Seljataga on eksperiment, mille käigus püüdsin koos Tartu Postimehe fotograafi Sille Annukiga Emajõe pervel jalgsi läbida Supilinnast Vorbuse taha ulatuvat kallasrada ehk endist Jänese matkarada. Mu pea on mõtetest tiine: kuidas need asjad ikka nii on läinud? Kellel on õigus? Kuidas korraldada elu, et kõigil oleks hea?

Mäletan, kui Jänese matkarada kunagi palju aastaid tagasi avati, käis mu ema selle igal nädalavahetusel koos koeraga läbi. Mõnikord olin minagi kaasas. Vorbusel elanud klassiõele sai külla sõidetud mööda sama rada jalgrattaga.

Ühel hetkel enam ei saanud. Keegi ei hoolitsenud raja eest, mis toona oli osaliselt Tartu linna, osaliselt Tähtvere valla territooriumil. Vorbusel kerkisid jõe äärde hoopis niinimetatud põllukülad ja sinna, kus varem oli olnud matkarada, tekkis suletud eramaa. Uued elanikud ei soovinud, et nende koduõue alt inimesed läbi käivad, mis sest, et veekogude kallastel kehtib endiselt igaüheõigus. Oma roll matkaraja kadumises oli kindlasti ka Tähtvere vallavalitsusel, kes ei teinud midagi märkimisväärset takistamaks inimesi omavoliliselt jõe äärde kanaleid kaevamast.

Selles kohas, kus üle jõe asub veemotospordikeskus, muutub rada kitsaks ja ebamugavalt läbitavaks. Foto: Sille Annuk

Tihe liiklus

Mitmed Vorbuse elanikud on üsna kindla veendumusega öelnud, et nemad seda matkarada sinna ei taha. Nende vaade on, et seda ei tehtudki kunagi sinna seaduslikult, ei kogutud tarvilikke allkirju. Olen vestelnud ka nendega, kelle süda on uute elanike peale kaunis täis: et kolivad meie külla, püstitavad aedu ega arvesta keskkonnaga. Üldiselt on põlistamine Eestis hell teema ning kui küsida, kelle huvidega peaks ennekõike arvestama, kas põliselanike või sisserännanute omadega, pole vastust raske aimata. Kohalikul tasandil aga sama põhimõte sageli nii enesestmõistetav ei näi.

Matkaraja esimesed kolm kilomeetrit tehti mõni aasta tagasi Tartu kaasava eelarve rahaga korda ja seal on väga mõnus jalutada. Ütleks isegi, et seal on üllatavalt tihe liiklus. On kalamehi, jooksjaid, koertega jalutajaid, rattureid.

Endiselt on rajal alles mõned omaaegsed puuslik-kunstiteosed. Foto: Sille Annuk

Aga enam-vähem seal, kus on hästi näha vastaskaldal asuvat 1970. aastate tüüpilise arhitektuuriga veemotospordikeskust, läheb Jänese rajal edasiliikumine kaunis ebamugavaks. Kõrge märg hein, nõgesed, kitsuke rada, millel liikumisest on palju keerulisem rõõmu tunda kui hoolitsetud esimesel lõigul käimisest. Rattaga sõidaks siin rõõmuga ehk vaid need, kel on rattateede asjus väga madalad standardid.

Nõgesed ja parmud

Ilm on meie eksperimendi alguses vihmaeelne. Palav. Kleepuv. Et aga mu paremale käele jääb jõgi ja inimesed käivad ujumas siingi, hüppan vette minagi. Täiega mõnus! Mõtlen, et selline ongi hea avalik ruum.

Mida edasi Vorbuse poole, seda kehvemas seisus rada on. Mitmel lõigul on 20 meetri laiune kallasrada täiesti läbimatu. Jänese rajalt tuleb teha jänesehaake põllule, otsida läbi võsa kohti, kust oleks hõlpsam läbi minna.

Alles on veel vaid mõni omaaegne sillake, aga mõnd neist saab toimivaks sillaks pidada vaid väga hea fantaasiaga inimene. On kraave, mida tuleb ületada kõõludes mööda pehkinud palke ning riskides otse mutta kukkumisega.

Juba mõne aja pärast on jalad lootusetult läbi ligunenud. Parmud. Vihma hakkab sadama. Müristab. Oleme fotograafiga keset põldu ega näe ühtki head kohta, kuhu varju pugeda. Siit edasi matkab naerulsui vaid fanaatik. Miks ma seda endale teen? Töö on selline. Jätkame.

Kanal Vorbusel Jõerahu tänava juures. Seda on võimalik ületada vaid ujudes. Foto: Sille Annuk

Mõned jõeäärsed Vorbuse elanikud on seda meelt, et matkarada peaks nende majast mööda minema ringiga, mitte jõe äärest. Võib ju eeldada, et kui inimene kolib kesklinnast kaugemale, loodusele lähemale, siis tema jaoks kaaluvad sealsed hüved üles linnasüdame mugavused. Pole ühistransporti ega poodi, aga on privaatsus. Ju siis ongi need inimesed tulnud siia otsima just omaette olemist. Teisalt, kui inimesed kolivad avaliku veekogu äärde, siis üks, millega nad peaks ehk juba eos arvestama, on see, et neil tulebki võimaldada kõigil kallasrada läbida.

On neidki, kelle perekondlikud juured ulatuvad Vorbusele juba mitme põlvkonna taha. Nende hoiakuid kujundab enim harjumus. Nad on oma elu rajanud teadmises, et jõeäär ongi nende oma.

«Maksan maksu»

Üht, kes vaieldamatult viimati nimetatute hulka kuulub, kohtasime ka äsjase matka käigus. Tundus, et tal on kallasrajateemaline kaitsekõne juba ammu pähe kulunud. Ehkki tema krundi juures polnud võimalik mööda kallast minna, oli ta kategooriliselt selle vastu, et lõikaksime üle tema või ta naabri maalapi.

«Oleksite pidanud enne maa-ametist kruntide piirid üle vaatama», «Mina ütlen, et see võsa ja kraav pole läbimatud, vaid sõltub inimese enda füüsilisest vormist», «Kui mina maksan siin maamaksu, on see minu maa», «Aga miks Lennart Meri Viimsi maja juures pole kallasrada avalik?». Need on vaid mõned näited argumentidest, mida ta meile justkui varrukast puistab.

Inimlikult on vägagi arusaadav, miks kallasraja teema paksu verd põhjustab. Seadus on mustvalge ega peegelda alati elulist tegelikkust. Kes ja kuidas peaks paika panema, mida ikkagi avalik kallasrada täpselt tähendab? Ja tõepoolest: miks peaks keegi maksma maamaksu ala eest, mida võivad kõik vabalt kasutada? Miks peab tema üksi rada korras hoidma?

Mida üldse tähendab läbitav kallasrada? Ja tõesti, on ju Tartu kesklinnaski kohti, mis pole läbitavad näiteks võsa tõttu. Vähe sellest, otse südalinnas on veeteede amet kallasraja võrkaiaga läbi lõiganud! Kui juba riigiametile reegel ei kehti, miks peaks tavalised inimesed seda pühaks pidama?

Vorbuse elanik Valter Jakovski hooldas kokkuleppel Tähtvere vallaga kunagi Jänese matkarada. Mitmed ebameeldivad kogemused prügistajatega on teda nüüdseks veennud selles, et rada pole mõtet taastada. Foto: Sille Annuk

Äkki võikski alustada sellest, et kõigepealt oleks Emajõe äär läbitav Tartu linnas? Kas mitte just sellega ei peaks tegelema need, kes pidevalt räägivad vajadusest jõge ja linna omavahel paremini suhestada?

Meile eksperimendi ajal vastu astunud majaperemees leebus, kui kuulis, et meil on kaasas prügikott, kuhu korjame selle sodi, mille kallastelt leiame. Ja läbustamine näibki olevat maa- ja majaomanike üks suurimaid muresid. Sellesama käigu ajal korjasin mina kokku terve prügikotitäie rämpsu, mille olid maha jätnud kalamehed. Tunnistan, ajas ikka vihale küll. Kuidas üks töötavate käte ja jalgadega inimene saab sodi loodusesse tuua, aga ära viia ei jaksa?

Võitjad ja kaotajad

Veel kurdavad Vorbuse elanikud, et kallasraja kaudu käiakse nende juures vargil. See kõik on mitmed jõeäärsed inimesed matkaraja suhtes üles keeranud nii, et nad ei taha sellest midagi kuulda.

Teisalt on Vorbuse küla nüüd halduslikult osa Tartu linnast. Ja uus üldplaneering näeb ette, et endist Tähtvere valda tuleb linnaga paremini siduda ning kallasrajad on mõeldud kõigile. Kui inimesel on mingi maa suhtes õigused, ongi tal selle maa suhtes ka kohustused. Ehk õigus jõeäärsele krundile toobki kaasa kohustuse seda korras hoida.

Üks on selge: praegu suures osas läbimatu Jänese rada ei saa läbitavaks enne, kui kohalikud elanikud hakkavad tundma, et sellest võidavad nemadki. Seega linna asi on neile midagi vastu pakkuda.

Muutunud reeglid

• Varem oli vaba liikumine igaüheõigusega kaetud kohtades lubatud vaid päikese tõusu ja loojumise vahelisel ajal. Nüüd aga võib neis paigus rahumeeli käia isegi pilkases pimeduses, kui vaid julgust ja tahtmist jätkub.
• Ainsad, mis looduses ja kultuurmaastikel liikumist ja viibimist mõjutavad, on sildid, piirded ja muud tähised ning loomulikult ka seadus: 1. augustist 2014 kehtib meil keskkonnaseadustiku üldosa, mille neljanda peatüki teises jaos on sätestatud õigus kasutada võõrast maatükki ja veekogu.
• Seaduse järgi võib looduses ja kultuurmaal vabalt liikuda jalgsi, jalgrattal, suuskadel, paadiga või ratsa. Piiramata ja tähistamata eramaal võib korjata marju, seeni, ravimtaimi, maha langenud oksi, kui omanik seda suuliselt ei keela. Puid ja põõsaid ei või vigastada, ehk siis näiteks pajuoksi ei tohiks räsida. Omanik ei või keelata eratee või -raja kasutamist jalgsi või jalgrattal, kui liikumine põhineb väljakujunenud taval ja pole omanikule üleliia koormav.
• Riik ja kohalik omavalitsus on maa peremeestena leebemad. Pealegi oleme kaudselt meie kõik selliste maade peremehed. Erinevaid piiranguid vabale liikumisele kehtestatakse loodus- ja riigikaitse huvides. Sel juhul on vaja tutvuda konkreetse ala eritingimustega ning nendest hoolega kinni pidada. Kui kaitseala asub eramaal, siis ei või maaomanik sellel liikumist piirata, kui kaitse-eeskiri seda lubab.

ALLIKAS: Regio reisijuht «Matkame Eestis»