Kidakeelsusest polnud jälgegi, inimesed võtsid Karlova lugude rääkimiseks teineteisele sappa

Kolmapäeva õhtupoolikul oli Karlovas baari Barlova ümbruses tavapärasest rohkem sagimist. Hipsterite lemmikkõrtsi ette oli üles seatud vabaõhulava ning seal esines folgiansambel Pärlin, kelle publik soojalt vastu võttis.

Vahetult üle tee Tähe 31 maja ees asetses aga köögilaud, kus istus ning vestles inimestega teatri Must Kast lavastaja ja näitleja Jaanika Tammaru. 

Ta kogus inimestelt lugusid, mis seostuvad Karlovaga. Nii mõnegi loo või seiga oma elust oli kolmapäevase seisuga diktofonile rääkinud juba ligi 40 inimest. Vahetustega istusid sama laua taga veel Kaija M Kalvet, Maret Tamme, Merilyn Elge ja projekti juht Tiiu Tamm.

Erinevad inimesed

Pigem on see vaba intiimne vestlus kahe võõra vahel, aga argistes tingimustes, tõdes Jaanika Tammaru

Idee tekkis kaks aastat tagasi Musta Kasti loomenõukogus. Varasemalt on Tammaru lavastanud teatri hooaja avamiseks läbilinnalavastusi, kus näitlejad koos publikuga linnas ringi liiguvad.

Karlova kogumisaktsioon on osa suuremast algatusest nimega Läbi Linna, mis peaks tulevikus hõlmama ka teisi Tartu linnaosasid. Ettevõtmine on ka Euroopa kultuuripealinn Tartu 2024 üks arendusprojektidest. «Tahame koguda erinevate inimeste versioone nende Karlovast, mis on meie esimene sihtmärk,» ütles Tammaru.

Ta alustas kogumist juba teisipäeval Autovabaduse puiesteelt ja kuigi oleks võinud arvata, et eestlased on ujedad ja napisõnalised, moodustus hoopis loorääkijatest järjekord.

Tammaru teab, et ei taha teha inimestega ametlikke intervjuid. «Pigem on see vaba intiimne vestlus kahe võõra vahel, aga argistes tingimustes,» märkis ta.

Läbi Linna projekti juht Tiiu Tamm ütles, et sai esimestest kogumispäevadest huvitava ja positiivse  kogemuse. «Tuli erinevaid inimesi, kes said sellest kohtumisest energiat. Üks daam näiteks ütles, et ei saagi tavaliselt noortega rääkida. Tore oli vaadata, kuidas inimesed tunnevad pisikestest asjadest rõõmu ja rõõm oli näha, et nad ei peljanud,» rääkis Tamm.

Valik intervjueeritavatest peaks Tammaru sõnul olema võimalikult lai ja teretulnud on kõik, keda Karlovaga miski seob. «On tore, kui saan jutule 78-aastase naisega, kes on sündinud ja elanud nooruses Tartus, ning saan pärast temaga koos ka Karlovasse jalutama minna,» tõi Tammaru ühe näite.

Täiskasvanu pilk

Tammaru on ise Tartus elanud tudengina ja pärast ülikooli lõpetamist, seega evib linnast vaid täiskasvanupilku. Teda paelub, millisena meenutavad oma lapsepõlve siin sündinud ja üles kasvanud inimesed. «Huvitavad on laste mängud või see, millised ulakused kooli ajal ette võeti,» selgitas ta.

Nii mõnigi inimene jääb lavastajaga vesteldes eestlaslikult tagasihoidlikuks ja ütleb, et «mis lugu minul ikka nii väga rääkida on». Teised on jälle jutukamad, üks lugu viib teiseni ja nendega saab Tammaru hiljem kokku, et jutuajamist jätkata.

«See, mida me praegu teeme, on alles väike käeharjutus. Kui lood lõpuks kokku saame, läheb palju aega ka nende analüüsile ja lavastuse struktuurile. Ideaalis võiks järgmisel aastal teha Karlovas tuuri ja tutvustada linnaosa selle pilgu läbi, mis on inimestel, kes on siin elanud,» rääkis ta.

Karlova lavastuse loodab Tammaru valmis saada 2021. aastal, seejärel on plaan liikuda algatusega Supilinna, Ülejõele ja Annelinna.

«Alustasime Karlovast sellepärast, et ma ise elan siin ja siit käib palju inimesi läbi. Barlova on ka mu kodubaar ja minu unistus on, et inimesed koguneksid ja oma kogemusi jagaksid,» rääkis Tammaru.

Ta arvas, et loomelinnaku identiteet on midagi, mis liigub ühest aguliromantikast teise. «Olen jõudnud järeldusele, et praegu on see kolinud siia, Karlovasse,» ütles ta.

Kui mõni lugejaist tunneb, et tahab samuti Karlovast oma lugu rääkida, võib ta endast märku anda meiliaadressil [e-mail].