Sirje Toomla: äh, va libe tatik

Sirje Toomla Foto: Margus Ansu

Sügis on ukse ees ja siin-seal pistavad metsa all nina samblast välja seenenupsud. Gurmaanid, korilased ja trendiinimesed kihutavad, korv käevangus, metsa poole seenele. Loodustundlikum inimene võibolla sooviks enne, kui seene jalalt maha lõikab, kukeseene või puravikuga kõnelusegi maha pidada, kuid küsimus on: kuidas ja mis keeles seda teha?

Sõna «seen» on ise täitsa soomeugrilist päritolu, lätlasedki on selle oma keelde ilmselt meilt laenanud (läti k sēne). Samuti on omasõnad pilvik ja kogrits, mille tõi kirjakeelde Johannes Veski murdekeelest. Paljud tänapäeval laiemalt tuntud söögiseente nimetused oleme laenanud naabritelt ning rahvapäraseid seenenimetusi on meil vähe võrreldes näiteks seenelembeste slaavi rahvastega. Veel 1930. aastate lõpus kurdetakse leheveergudel, et rahvas teab vaid riiskat, pilvikut ja kärbseseent, ülejäänud on kõik tatikad ehk lihtsalt seened.

Paljude lemmikust, kaunist kollasest kukeseenest aimub vene mõju (петушок, петух – kukk). Samuti pole meil oma sõnu jätkunud, et anda nimi puravikule (боровик – kivipuravik) ja riisikale (рыжик – kuuseriisikas). Isegi kena, kuid mürgise (punase) kärbseseene nimetamise puhul oleme järginud paljude indoeuroopa rahvaste traditsiooni, mille järgi on arvatud, et sellega saab kärbseid tappa (мухомор, Fliegenpilz, fly agaric; муха, Fliege, fly – kärbes). Murretes on laene veelgi rohkem, näiteks valnuk (волнушка, kaseriisikas), maslänka (маслёнок, tatik) jt. Peenemate seente, nagu mürkli ja sirmiku nimetuse oleme laenanud aga sakslastelt (alamsaksa murchel, saksa Schirmling).