Markus Meier: juhiluba tegevad noored takerduvad liiga sageli ummikutesse

Markus Meier Foto: Sander Peterson

Noorele inimesele on autojuhiloa tegemine kui ummikus seismine: võtab arutult aega ja energiat ning edasi on võimalik liikuda vaid teosammul. Tuleb otsida sobivat autokooli, sõidutunniaega ja head sõiduõpetajat. Loomulikult tuleb leida ka raha, et see kõik kinni maksta, samuti aega ja võimalusi koolivälisel ajal sõiduoskuste lihvimiseks. Juhtub sedagi, et eksamit on võimalik sooritada alles pärast mitme kuu pikkust pausi ja siis tuleb loota, et omandatud oskused on ikka veel meeles.

Mina tegin juhiluba pea kaks aastat ning raha kulutasin selleks ligi 800 eurot. Lisandusid vanematega tehtud õppesõitude kulud ja eksamite riigilõiv. Suheldes oma tuttavatega olen saanud aru, et sain hakkama odavalt ja kiiresti.

Nüüdseks on autokoolide hinnad veelgi tõusnud, sest kohustuslike sõidutundide arv on suurenenud ning igaühel tuleb arvestada juba vähemalt 1000-eurose väljaminekuga ja veelgi pikema õppeperioodiga.

See on muidugi positiivne, et õppijad saavad suurema sõidukogemuse, ning probleemi poleks, kui õpilased saaks makstud raha eest väärt teenuse. Seda, et õpetus pole alati kvaliteetne, tõendab fakt, et maanteeameti esmase juhiloa sõidueksami läbivad esimesel katsel ainult pooled sooritajad. Ebaõnnestudes tuleb teha uus eksam, mis nõuab taas rahakoti kergendamist.

Sama süsteem kehtib ka autokoolides: sealgi tingib läbikukkumine korduseksami. Nii kasvavad eksamijärjekorrad ja tekivad võimalused eksamiaegadega äritsemiseks. Seda ei tohiks pidada normaalseks.

Ebaõnnestunud sõidueksamite silmatorkavalt suure osakaalu taga on mitu põhjust. Statistikat vaadates joonistub selgelt välja, et kõik autokoolid ei ole ühtlase tasemega. Seda saab seletada sellega, et kõik neist ei ole tahtnud panustada innovatsiooni ega ole pidevalt arendanud õpetamismeetodeid.

Viimasel ajal on tehtud mitmeid muudatusi maanteeameti sõidueksami reeglitesse, et muuta eksamit elulisemaks. Nii näiteks ei hinnata enam eksimuste koguarvu, vaid sõitu tervikuna, aga kõik autokoolid ei ole kehtestanud sellele vastavaid uuendusi oma õppe- ja hindamissüsteemi. Nii võib ikka ja jälle kuulda juhtumitest, kus keskendutakse sõiduõpetaja jäikadele juhistele selle asemel, et kasvatada tulevase sõidukijuhi iseseisvust.

Ebaõnnestunud sõidueksamite silmatorkavalt suure osakaalu taga on mitu põhjust.

Samasugust mahajäämust võib kohata ka teooriaeksamitel: kui maanteeamet on oma eksamiküsimused kujundanud nii, et need oleks justkui näited elust, siis autokoolid suunavad õpilasi pahatihti otse õpikust maha kirjutatud vastuseid kuivalt tuupima. Siit jääb paratamatult mulje, et maanteeamet ja koolid ei sõida samal rajal.

Õppimine peab olema järjepidev protsess, kuid praegune süsteem soosib pigem õppimismustrit, mis on katkendlik ja sõltub rahakotist. Sageli tekivad sõidutundide vahele pikad pausid, sest eelistatud õpetaja graafik on täis ja õpilasel endal pole autot, millega harjutada.

Eks see ole mõistetav, õpilased soovivad õppida parimate õpetajate käe all, mitte valida esimest ettejuhtuvat või praktiseerida kümne erinevaga. Kuigi õpetatavad teadmised ja oskused peaks olema põhimõtteliselt samad, on igal õpetajal siiski oma iseärasused.

Täiesti omaette teema on sõiduõpetajate käitumisprobleemid: neid on kõige halvemast küljest iseloomustanud lood, mis on päädinud ahistamise või otsese konfliktiga. Seegi kinnitab, et autokoolide kvaliteet ei ole ühesugusel tasemel.

Kui autokoolide turg suudaks end piisavalt hästi ise reguleerida, poleks meil põhjust nendest probleemidest rääkida. Seega ei ole küsimus selles, kas riik peaks aitama, vaid kuidas riik võiks aidata.

Riik peaks esimese sammuna tunnustama liiklusteadmiste ja sõiduoskuste jagamist osana haridussüsteemist. Juhiluba ei lähe ju vaja üksnes nende ametite pidajatel, kelle ülesanne on kedagi või midagi ühest kohast teise transportida. Liiklusoskused on juba ammu oma loomult universaalsed ning juhiloa olemasolu annab ühtlasi selge konkurentsieelise tööturul.

Sestap tuleks täpsemalt selgeks rääkida, millised teadmised ja oskused peaks jääma üldharidussüsteemi ja millised autokoolide kanda. Esimese sammuna võiks alustada liiklusteooria õpetamist gümnaasiumis vabaainena.

On oluline, et riik näitaks valmidust toetada noorte juhiloa omandamist ka rahaliselt. Seda ennekõike selleks, et õppimine võiks toimuda järjepidevalt ega takerduks mitte kellelgi rahapuuduse taha. Tähtis oleks seegi, et riik aitaks aeg-ajalt autokoolidel õppeprogramme uuendada.

Lõpuks on süsteemil üks selge eesmärk: luua turvaline liikluskeskkond meile kõigile.