Lemmit Kaplinski: õigusriik roheutoopia tallata

Lemmit Kaplinski Foto: Mana Kaasik

Roheliste esindaja Johanna Maria Tõugu on Ihaste metsaala planeeringut kritiseerides unustanud, et linn peab otsima kompromissi maaomaniku soovi, linna arengukavade ja kogukonna huvide vahel.

Tartu linnavolikogu võttis 11. juunil 2020 vastu Ihaste metsaala ja elamukruntide detailplaneeringu. Jah, see oli väga keeruline kompromiss ja tekitas vastakaid tundeid ka detailplaneeringu toetajates.

24. juuli Tartu Postimehes kritiseeris Johanna Maria Tõugu planeeringut teravalt just nii-öelda rohelisest vaatenurgast. Ta läks koguni nii kaugele, et kriitikarahe alla jäid isegi Tartu linna püüded tuua senisest rohkem elurikkust linnahaljastusse.

Tõugu omistas oma arvamusavalduses mulle määratult suurema rolli, kui seda näeb ette linna põhimäärus. See pole ainus koht, kus rohelised on seadnud emotsioonid kokkulepitud reeglitest ja seadustest kõrgemale. Seepärast peame ka kõnealuse planeeringu juures alustama just seadusest.

Ihaste metsa kaitsjad jätavad enamasti mainimata, et kogu planeeringuala ehk armastatud kodune männimets on eramaa. Ainult omaniku vastutulek on senini andnud võimaluse kõigile tartlastele nautida seda tõesti imelist looduskogemust keset linna.

Eraomand on Eestis puutumatu. Jah, meil kehtib igaüheõigus ja mõnel juhul on omanik sunnitud taluma avalikke koormisi, aga seadus on siiski selge: omanikul on õigus oma vara kasutada nii, nagu ta seda soovib.

Ihaste metsa omanik avaldas soovi algatada planeering elamukruntide rajamiseks ja selles valguses sai kohaliku omavalitsuse ülesandeks leida kompromiss omaniku soovi, linna arengukavade ja kogukonna huvide vahel. Seda ongi nüüd Tartu linn volikogu otsuse kaudu teinud. Selles protsessis arvestati omaniku soovidega, kuid jõuti läbirääkimiste kaudu kompromissini, millega ligi kuus hektarit metsast säilib. Vähe sellest – omanik annab selle ala üle linnale ning sellest saab päriselt avalik haljasala.

Tõugule ja teistele rohelistele see kompromiss ei sobi. Nad on selgelt väljendanud seisukohta, et ainus sobiv lahendus oleks metsa täielik säilitamine.

Õiglasemat ühiskonda, mis arvestaks rohkem ka keskkonna vajadustega, ei saa ehitada ilma, et tugineks õigusriigi põhiprintsiipidele.

Eraomandi puutumatuse ignoreerimine on läbivalt roheliste argumentatsiooni kõige nõrgem külg ja peamine põhjus, miks nende erakonnalt ei saa oodata tõsiseltvõetavaid lahendusi Tartu, Eesti ja kogu maailma ees seisvate ülesannete lahendamisel. Õiglasemat ühiskonda, mis arvestaks rohkem ka keskkonna vajadustega, ei saa ehitada ilma, et tugineks õigusriigi põhiprintsiipidele. Eraomandi austamine on neist üks põhilisemaid ja erakond, kes väidab vastupidist, ei ole roheline, vaid otse öeldes kommunistlik.

Õigusriigi printsiipide heitmine roheutoopia tallata on vaid üks tahk Tõugu ja tema erakonna inimvaenulikust maailmakäsitusest. Planeeringut puudutava diskussiooni vaikimisi eelduseks on tõstetud põhimõte, et elamukrundid linnas on taunimist väärt. Autor kordas oma käsitluses küll minu tõdemust, et me võtame kodud lindudelt-loomadelt ja ehitame sinna oma kodud, aga edasi paljastusid põhimõttelised erinevused meie vaadetes. Kui tema jaoks on olemuslikult vale linna elamute rajamine, siis mulle on õigus kodule inimese jaoks elementaarne. Mis ühiskonda saab ehitada retoorikaga, kus me taunime soovi elada mugavas ja hubases kodus?

Need on ideoloogilised argumendid, mis panevad mind väga tõsiselt küsima roheliste paiknemises väärtuste skaalal, mille keskmes on läänelik ja inimlik õigusriik.

Aga täiesti arusaamatu on ka autori argumentatsioon, millega ta ründab Tartu linna tõsiseid püüdlusi taastada elurikkust enam kui 400 hektaril linna haljasaladel. Taas võidab ideoloogia tegelikke samme, mis võiksid aidata kaasa elurikkuse kasvule Tartus ja olla eeskujuks teistele omavalitsustele. Klammerdumine kellegi teise kuuehektarisse metsatukka, selmet aidata sisuliselt kaasa diskussioonile olemasolevate haljasalade kujundamisel, on labane trikk.

Praegu näib, et võõra vara valdamine, pisidetailide kallal näägutamine ja võitlus kilekottidega ongi roheliste ainus agenda. Tegelikud lahendused sünnivad aga austades eraomandit, otsides kompromisse, toetades ja leides lahendusi, kus inimeste heaolu ei ole vastandatud keskkonnale.

Praegusel linnavõimul on kindlasti oskust ja julgust sellisel viisil edasi liikuda ja usutavasti hindavad ka tulevased Ihaste Hipodroomi ja Männimetsa tee elanikud õigust oma kodule, kust nad saavad vajaduse korral liikuda keskkonnasäästliku ühissõidukiga, sõita turvaliselt jalgrattaga või nautida puhkust läbimõeldult hooldatud rohealadel ja jõeäärsetel kallasradadel.

Mina ja teised linna juhid jätkame oma tööd igal juhul neid võimalusi silmas pidades.