Johanna Maria Tõugu: kollapunase koalitsiooni roheteater
/nginx/o/2020/07/23/13229086t1h2903.jpg)
See, kuidas Tartu juhid on sel suvel kesklinna kastidesse niidutaimi toonud ja parkides muru niitmist piiranud, ent samal ajal teadlikult linnaservas liigirikkust hävitanud, on kõige piinlikum näide poliitilisest silmakirjalikkusest.
Sotsiaaldemokraat Lemmit Kaplinski juhitav Tartu linnavolikogu surus juunis terve koalitsiooni abil läbi detailplaneeringu, millega lõhutakse üks Tartu linna unikaalsemaid metsaalasid. 12-hektarisele piirkonnale, millest veerandile on loomisel esimese kaitsekategooria looduskaitsealuse taime püsielupaik ning kus elab rohkelt ka muid kaitsealuseid liike, tuleb elamurajoon 28 perele. Nii jääb alles vaid justkui elumajade tagahoovis paiknema hakkav halvasti ligipääsetav pargistatud ala, mida peagi robotniidukid servadest «hooldama» hakkavad.
End rohelise maailmavaate kandjana esitlev Kaplinski rääkis vahetult selle otsuse langetamise järel, 17. juuni Tartu Postimehe arvamusküljel, kuidas linnastuv inimkond hammustab päev-päevalt tükk-tükilt ära nende loomade, lindude ja putukate kodud ja rajab sinna enda omad. Ta märkis sedagi, et ka Tartus on kerkinud uusarendused nii linna servades kui Supilinnas, Ihastes, Ränilinnas ja et seesama protsess kordub üle maailma ja liikide kiirenev väljasuremine ei ole enam ammu teooria, vaid kurb igapäevane tegelikkus.
Mõningate linnaparkide servas liigirikkust kasvatada on muidugi kaunis idee, kuid see ei kompenseeri kuidagi tõsiasja, et samal ajal noodsamad poliitilised otsustajad laastavad 12-hektarisel alal paikneva elukoosluse.
Ometi panustas just toosama Kaplinski koos oma erakonna ning terve koalitsiooniga teadlikult just nimelt selle kurva protsessi laienemisse. On vägagi silmakirjalik kurvastada leheveergudel liikide väljasuremise üle ja jätta samas, kui selleks on võimalus, nad kaitsmata nende ainsas elupaigas. Metsast on leitud liike, millele mets on just ainus leiukoht ja mis on punases nimestikus.
Miks Kaplinski ei ole kurvastamise asemel asunud oma kodulinnas leiduvaid loodusväärtusi reaalselt kaitsma?
Eelnimetatud artiklis kiitles Kaplinski, kuidas linnas on võimalik elurikkust luua pargialadel niitmist vähendades, ning selgitas, mil moel see aitab võidelda kliimamuutuste vastu. Mõningate linnaparkide servas liigirikkust kasvatada on muidugi kaunis idee, kuid see ei kompenseeri kuidagi tõsiasja, et samal ajal noodsamad poliitilised otsustajad laastavad 12-hektarisel alal paikneva elukoosluse. Kui see ei ole kahepalgelisus, siis mis on?
Juulikuus autoliiklusele suletud niinimetatud autovabaduse puiesteel on püütud kastidesse paigutatud niidutaimedega linnaruumile metsikumat ilmet luua. Samal ajal hävitatakse sealt mitte väga kaugel hektarite viisi päriselt metsikuid kooslusi. See on potjomkinlus kogu oma hiilguses. Kas tõesti arvatakse, et kui tuua linnasüdames esiplaanile tükikesi loodusest, siis keegi ei märka, mis tegelikult toimub?!
Selle asemel, et seista looduskaitsealuste liikide säilimise eest, määratakse need otseteed hukule elupaiga kadumise tõttu või hääbumisele elukoosluste vaesustamise läbi. Tunnistagem: Tartu pole Tallinnast sugugi parem, sest siingi antakse valglinnastumist soosides kliimamuutustele hoogu juurde.
Tartu võim püüab end näidata looduse sõbrana. Tegelikult on tegemist professionaalse roheteatriga, mida silmapaistvates paikades etendatakse. Piinlik!