Vahur Kollom: riik kohtleb ettevõtjaid ebavõrdselt

Vahur Kollom Foto: Mats Õun

Eriolukord ja sellest tulenevad kitsendused olid vajalikud inimeste elu ja tervise kaitseks. Inimesed võtsid toimuvat rahulikult ja mõistvalt. Ettevõtjate jaoks oli aga tegemist õudusunenäoga.

Kellel oli rohkem käibevara, tuli olukorrast hästi välja. Riik võimaldas toetused ja laenuvõimaluse. Kahjuks ei jõudnud toetused kõikide abivajajateni. Paljud väikeettevõtjad ja meelelahutussektor jäid vaeslapse rolli.

Võib väita, et meelelahutussektor suleti esimesena ja avati alles tingimuslikult juulis. Näiteks ööklubid ei kuulunud ühtegi sihtrühma, et riigilt toetusi taotleda. Teisalt on endiselt nende tegevusele seatud piirangud. Paljud ööklubide omanikud juhivad tähelepanu sellele, et terviseamet ja muud instantsid isegi ei süvenenud detailidesse, neid ei kaasatud ning puudus üleüldse igasugune diskussioon.

Eriolukorra lõppedes on väga selgelt rikutud põhiseaduses ettevõtjatele kehtestatud õigusi ja vabadusi. Võrdse kohtlemise põhimõte ei kehti meelelahutussektori jaoks. Kas ööklubisid pidavad ettevõtjad, kes loovad töökohti ja maksavad riigile makse, polegi enam vajalikud?

Kaasamisest ei ole mõtet rääkida, sest seda pole toimunud.

Näiteks, kas maailmas tuntud DJd ja produtsendid nagu Syn Cole ja Madison Mars saavadki tulevikus ainult mujal esinemas käia? Elektrooniline tantsumuusika ja sellega seotud üritused on maailmas tõsine äri ja märgitud nimed annavad noortele suurt eeskuju ning loovad pinnase tulevikustaaride tekkeks. Kõik see toob riigile tulevikus nii tuntust kui maksuraha.

Ööklubidele kehtestatud piirangud on koostatud nendega läbi rääkimata ja ebamõistlikud. Minge pensionipäeval avaturule või turuhoonesse ja vaadake, mis seal toimub.

Kes Tartus käis kesklinnas autovabaduse puiesteel avamise esimestel päevadel, veendus, milline rahvamass seal koos oli. Kohe kerkib küsimus, kas avalikule sektorile kehtivad võrreldes erasektoriga teised ja soodsamad reeglid?

Kui kontserdikorraldaja soovib teha kontserdi ja seda omal riisikol, mitte riigi maksuraha arvelt, siis temale on kehtestatud hoopis teised nõuded. Kas riik soovib meelelahutussektori välja suretada või teevad otsuseid lihtsalt inimesed, kes ei mõista üleüldse toimuvat? Kaasamisest ei ole mõtet rääkida, sest seda pole toimunud.

Kas ootame hetke, mil mõni pettunud ettevõtja pöördub oma vabaduste ja õiguste kaitseks kohtusse ning saame kohtulahendi, mis läheb maksumaksjale lõpuks väga palju maksma? Lugupeetud otsustajad, palun analüüsige sisuliselt tekkinud olukorda ja lõpetage ettevõtjate ebavõrdne kohtlemine.

Raskel ajal andsid ettevõtjad oma panuse ning pidasid kinni kehtestatud reeglitest. Kõik väärivad austust ja mõistmist ning võrdseid võimalusi.