Raul Oreškin üllitas Peipsiveert koloniseeriva teose

Kui Varnjas Voronja galeriis on suveõhtutel Raul Oreškinil pisut aega hinge tõmmata, siis päevad on täis tegevust turismigruppide vastuvõtmisel. Foto: Maria Kilk

Raul Oreškin (53) proovis esimest korda raamatute kirjutamisega kätt ligi viis aastat tagasi. Ühel hommikul istus ta Tartu-Tallinn rongis ja pani kirja oma esimese loo sellest, kuidas ta vananeb. Vananemine sai tema reaalsust ja fantaasiat põimivate juttude põhimotiiviks ja neist ilmus raamat «Kui ma vananen».

Just nüüd aga üllitas Oreškin uue teose. Petrone Prindi kirjastuse «Minu» sarjas ilmus tema «Minu Peipsiveer», mis peegeldab tema elu ja tegemisi Peipsi ääres Varnja külas, kus ta peab suviti koos elukaaslase Kaili Kasega Voronja galeriid. Teost esitletakse sealsamas sel laupäeval kell 14.

Varnja daatšnikud

Raamat võtab kokku ligi seitsmeaastase perioodi. Kask ja Oreškin saabusid Varnjasse 2013. aastal, 2014. aasta suvel avasid nad juba galerii. «Eks me jäime siia elama suures osas tänu sellele, et naabrid meid väga hästi ja soojalt vastu võtsid,» meenutas Oreškin. Ta lisas, et üksteise eest hoolitsemine on Varnjas säilinud siiani. «Elame ju majades külg külje kõrval ja ega sa ei saagi teisiti, kui et pead naabriga hästi läbi saama.»

Lisaks Varnja püsielanikele on raamatus juttu ka suvitajatest ehk daatšnikutest, kelleks ka Oreškin ja Kask end peavad. «Meie galeriist käivad suviti läbi sajad külalised ja loomulikult peegeldub see ka raamatus. Seal on seda, mida meie külalistega suheldes kogeme. On nende nägemust, on külaelaniku kummastust linnainimese vastu, aga ka kohalike siirast suhtumist nendesse karvastesse ja sulelistesse, kes galeriid külastavad,» rääkis Oreškin.

Ta tõi välja, et ainuke manner, mille elanikud veel galeriise oma jalga tõstnud pole, on Aafrika. Tõsi, Varnjasse saabus küll 2018. aastal ja käis ühtlasi saunas üks Aafrika tudengite grupp, ent galerii oli sel päeval paraku suletud.

Oreškin tõdes, et suved Varnjas on olnud intensiivsed ning seetõttu ei olnud raske raamatu materjali kokku saada. «Kuu aega enne raamatu tähtaega tekkis aja surve ja siis tuli ka koroona, mis tegi asja natuke raskemaks. Samas oli ikkagi lõbus neid suvesid meenutada,» rääkis ta.

Afanasjev aitas

Laupäeval Voronja galeriis aset leidvat raamatuesitlust aitab läbi viia Peipsiääre ajaloo ainetel romaani  «Serafima ja Bogdan» kirjutanud kirjanik Vahur Afanasjev, kes Oreškiniga ka vestleb.

Täna keskpäeval viibis Afanasjev parajasti oma Peipsiäärses kodus Vana-Kasepääl. Ta polnud jõudnud veel Oreškini raamatut lugeda, sest oli selle saanud loetud tunnid tagasi ja unustanud mõneks ajaks saunapuude kärusse.

Afanasjev tõdes, et tema ja Oreškini kodukandi ainetel on raamatuid ilmunud üllatavalt vähe. Peipsiäärsete motiividega on Andrus Kasema loodud omailm nimega Poeedirahu, Kodavere kandist pärit ja ka kohalikus murdes kirjutanud Mari Vallisoo teosed ja aegade alguses muidugi ka Juhan Liiv oma loominguga. Venekeelsete kogukondade elu kujutavat eestikeelset ilukirjandust peale «Serafima ja Bogdani» ei õnnestunud Tartu Postimehel tuvastada. Vene keeles aga on küll tuntud ja tunnustatud Pavel Varunini raamatud.

«Me Oreškiniga oleme siin tegelikult kolonistid. Kui kolmsada-nelisada aastat tagasi koloniseerisid seda piirkonda vanausulised, siis nüüd teeme seda meie,» rääkis ta. Afanasjev leidis, et turismiarendajatest kolonistid korjavad kohalikku kultuuri suure huviga. «Pigem on see hea, sest seda hoitakse ja tuuakse nähtavale. Omapära ei kulu õhemaks, kui seda näidatakse,» tõdes ta.

Afanasjev oli nõus väitega, et ka Oreškini raamat on sel juhul osa nn pehmest kolonisatsioonist, kuid ta lisas, et Peipsiveere koloniste eristab klassikalistest kolonistidest ajaloos just see, et nad tulevad piirkonna eripära otsima ja seda esile tõstma.

Afanasjev tunnistas, et ootab raamatut lugema asudes sellelt eelkõige Kaili ja Rauli lugu, mitte Peipsiveere ajalugu või teadmisi vanausuliste kultuuri kohta. Selles, et Oreškin raamatu valmis kirjutas, on samuti osalt süüdi Afanasjev.

«Oleme Eesti teemalisi raamatuid teinud algusest peale ja Peipsiveere tahtsime kindlasti ära teha. Kõigepealt küsisime Vahur Afanasjevilt. Vahur, kes on juba kirjutanud «Minu Brüsseli», soovitas hoopis Raul Oreškinit,» selgitas raamatu saamislugu kirjastuse Petrone Print tootmisjuht Tiina Tammeorg.

Kuna Oreškin oli parajasti kirjutamise lainel, oli ta peaaegu kohe lahkesti nõus. «Tänu tema esimesele raamatule teadsime juba, et ta kirjutab hästi. Olen käinud Voronja galeriis aastaid fännina ja minule isiklikult tundus see mõte sümpaatne,» ütles Tammeorg.