Olev Raju: see õnnetu lisaeelarve (1)
Tartu linnavalitsus on läinud negatiivset lisaeelarvet tehes mehaanilise kärpimise teed. Kärpevajaduse tegelikku suurust ei tea praegu paraku veel keegi.
Tartu linnavalitsus on alati nii põhi- kui lisaeelarvele kirjutanud omapoolse kiidulaulu. Ootasin pikisilmi seda ka seekordsele. Et lisaeelarve sisaldab paljusid apse, olin juba end valmis pannud vastuartikliks, millele tahtnuks käesoleva suve moesõna abil panna pealkirja «Ajuvabaduse eelarve». Aga paistab, et kellelgi ei olnud soovi seda eelarvet ülistama hakata. Ju siis ikka mingi loogika mõtlemises oli. Seega jätan minagi eeltoodud pealkirja kasutamata.
Lisaeelarve maht on miinus kolm miljonit. Just, mitte pluss nagu tavaliselt, vaid miinus. Koroonakriis mõjutab majandust. Seda vaadet võimendatakse teadlikult, et selle varjus teha endale kasulikke muudatusi.
Tegelikult ei ole asi majanduses nii hull. Kui ei tule uut koroonalainet, siis ilmselt ei vähene Tartus isiku tulumaksu laekumine eelarves pakutud kaheksa miljonit eurot, vaid vähem. Tartu oma riigieelarveliste asutuste (ülikoolid, haiglad, koolid, teadusasutused jne) suure osakaaluga on vähem sõltuv turukõikumistest kui enamik regioone. Kui siia lisada fakt, et valitsus on eraldanud suuri summasid kriisist pääsemiseks toetustena nii inimestele kui ettevõtetele, siis kokkuvõttes ei saa Tartu riigieelarvest vähem raha kui eelmisel aastal. Lihtsalt suur osa sellest ei läbi linnaeelarvet.
Majandus(teaduse) üks olulisi probleeme on alati olnud prognooside täpsuse küsimus. Linnaeelarve kärpimisel – nagu juba öeldud, mitte veel katastroofiliselt suurelt – on vaja võimalikult täpseid arvutusi, mida ja kui palju kärpida. Nüüd on siis Tartu linnavalitsus selle probleemi lahendanud maailmaajaloolisel tasemel.
Näiteks: 2 623 677 eurot väheneb kaupade ja teenuste müügi tulu, 302 970 eurot koolitoidu eelarves jne. Paistab, et Tartus on nüüd olemas ülitäpne metoodika ühe krooni täpsusega sellisteks arvutusteks. Kui nii, siis selle metoodika eest saab kindlasti Nobeli preemia.
Palju sõltub muidugi ka sellest, kui valuliselt jätkub koroonakriis. Siiani pole õnneks näha musta stsenaariumi realiseerumist.
Tegelikult on asi nigelam. Olen nõus omale vuntsid tagasi kasvatama ja need ära sööma, kui ükskõik kumb eeltoodud arv osutub täpseks. Ilmselt on tegu mehaanilise kärpimisega – nii ja nii mitu protsenti algsummast. Aga kas nii saadud arv ka reaalne on, on iseküsimus.
Mõni aasta tagasi tõstsid rahandusministeeriumis praktikal olnud tudengid selle küsimuse, niinimetatud Exeli tabeli probleemi üles. Mäletan, kuidas tookordne peaminister Taavi Rõivas andis intervjuu ja teatas, et kuni Reformierakonnal on milleski sõnaõigust, ei hakata eelarvet tegema mehaaniliselt. Nüüd aga on Tartus seda tehtud! Aga ma pole kuulnud, et Tartu reformierakondlik linnavalitsus oleks erakonnast lahkunud ja astunud näiteks EKREsse.
Jätkem kõrvale poliitiline iroonia, mida see situatsioon iseenesest samuti väärib. Põhiküsimus on ikkagi selles, kuidas edasi elada just nende eelarvekärbetega. Mida sellised mehaanilised, nii-öelda exellikud kärped kaasa toovad?
Kõigepealt peab märkima, et arvestatud pole tagasilaekumise koefitsienti. Selgitan. Kui kärpida palgafondi, siis vähenevad tulevikus ka sotsiaalmaks ja isiku tulumaks. Aga viimane laekub ju linnaeelarvesse. Ja palkade kärpeid lisaeelarves jätkub: vähendatakse nii otseseid tööjõukulusid kui kaudseid (paljude ära jäetud või edasi lükatud ürituste osa oli möödapääsmatult ka palgad). Just nende kaudsete tööjõukulude tõttu on väga raske välja tuua, kui suur on üldine sotsiaalmaksu ja isiku tulumaksu laekumiste vähenemine lähitulevikus. Igal juhul arvestatavalt suur.
Muret teevad ka mitmed ettevõtlust pehmelt öeldes mittesoosivad kärped. Hansalaat, mis oli kohalikele väiketootjatele oluline üritus, jäeti ära. Ja mis eriti paha – linnapea räägib intervjuudes, kuidas meil on nüüd raha Vabaduse puiestee autoliiklusele sulgemiseks. Kuidas selline ettevõtluse raha suunamine omaenda populismile mõjub ettevõtlusele, on selge. Ja ma ei räägigi vanalinna ettevõtetest, millele juurdepääs autovabaduse puiestee projektiga oluliselt halvenes ja kes on juba õigustatud protestiga esinenud.
Olen nõus omale vuntsid tagasi kasvatama ja need ära sööma, kui ükskõik kumb eeltoodud arv osutub täpseks.
Kuid vaadelgem ka seda, millised ettevõtted saavad üldise kärpimise ajal linnaeelarvest raha. Lodjakoja eelarve kärbe on kosmeetiline. Tüli selle magusa suutäie pärast on juba jõudnud ajakirjandusse. Pole mõtet uuesti seletada, kes püüab meile selgeks teha, et lodjakoja ehitus on tähtsam kui koolide ja lasteaedade remondid. Need argumendid on olnud õõnsad. Eriti hull on aga kirje, kus Mihkelsoni keskusele antakse juurde 14 890 eurot. Selle keskuse seos sotsidega pole kellelegi uudis. Aga järsku on kogu uuriv ja puuriv ajakirjandus ning kõik erakondade rahastamisega tegelevad asutused suu vett täis võtnud.
Mis edasi? Septembris tuleb ilmselt linnavalitsus lisaeelarvega volikokku. Enne seda on oluline teha analüüs, kuidas näiteks 161 444 euro suurune kärbe haljasalade juures on võimalik: kus on kärped valulikumad ja kus pehmemad?
Palju sõltub muidugi ka sellest, kui valuliselt jätkub koroonakriis. Siiani pole õnneks näha musta stsenaariumi realiseerumist. Uuesti Exeli tabeli loogikat aga kasutada ei tohi.
Lõpetuseks lubatagu mul lisada ka tilk mett tõrvapotti. Uus rahandusala aselinnapea Gea Kangilaski oli eelarvet kaitstes kompetentne. Mitte et ta oleks suutnud välja tuua maksukärbete mõju tulevastele laekumistele, kuid erinevalt mõnest eelkäijast polnud tal vaja saalist tulnud küsimustele vastamiseks paluda abi rahandusosakonna inimestelt.