Siiri Laidla: elu läheb ikkagi edasi

Siiri Laidla

FOTO: Sille Annuk

Oi, ma olen kade. Heas mõttes. Kõigile neile lastele, kelle jaoks Taaralinnas kerkib uusi mänguväljakuid nagu seeni pärast vihma. Päriselt ka.

Alles see oli, kui Mõisavahe lõpuotsa tekkis tore kiikede, liuglemistrossi ja mudilastealaga mängukoht. Peagi lisandus korvpallirõngaste ja jõumasinatega väljak. Ning äsja avatud vinge liutoru ja uhke karusselliga varustatud plats, kus on ka noortele liiklejatele mõeldud õpperajad, kajavad hommikust õhtuni laste õhevil kilgetest.

Toreda üllatusena võib äsja remonditud Annelinna gümnaasiumi taga kohata väikest vahvat ronimisseina ja liutorusid. Ja palju istepinke nendele, kes ei jaksa mäest üles ja torust alla paarutada. Küllap leidub linnas siin-seal mujalgi uusi mänguplatse.

Kes on nende tänuväärt tegude taga? Eelkõige muidugi otsustajad, kuid ka teostajad. Soovin kõiki usinaid töömesilasi tänada.

Samas mõtlen, kust kohast see raha nüüd nii järsku, nagu paisu tagant tuli. Tunnen siin ja seal hõljumas kultuuripealinna hõngu. See pole üldse paha, vägagi hea hõng. Vahel tundub, et liigagi hea. Kõik tehtu tundub olema kuidagi väga popp ja noortepärane. Ja miks ka mitte, noortele kuulub ju tulevik.

Vanadel on mitu võimalust: kas nooruslikkusega kaasa minna või kondivalu, pensionipisku ja koroonahirmuga oma nostalgiakarpi tõmbuda. On ka võimalus võtta olukorrast parimat, sest ometi kord on Annelinna «istutatud» palju pinke, kus vanu konte suvepaistel soojendada saab. Mõni kabedam kargab ehk isegi laenuratta selga ja teeb uljaid tuure.

Kus olid toona linnaisad ja arendajad? Nutsin salaja mitu patja märjaks, nii valus tundus see Annelinna lõppu kooperatiivkorteri saamise «rõõm».

Aga miks ma kade olen? Meenub, mis Mõisavahe lõpuosas oli kolme kümnendi eest. Päevast päeva üks kõrvulukustav betoonvaiade rammimine. Tühermaa. Ei puid, ei rohelust. Ainus kauplus Sõpruse pood. Ainsa telefoniputka taksofon permanentselt katki. Ohtlikud rauast ronimisredelid ja betoonrõngad, millest turritasid raudkidad – need olidki mõeldud laste mängukohaks lisaks kassikusehaisustele liivakastidele.

Kus olid toona linnaisad ja arendajad? Nutsin salaja mitu patja märjaks, nii valus tundus see Annelinna lõppu kooperatiivkorteri saamise «rõõm».

Aga seda enam tuli oma peake tööle panna ja lastele siiski midagi vahvat välja mõelda. Ja mõtlesin ka. Nii, et viibisime päev otsa kusagil, kus vaiade rammimise hääl meid ei jälitanud: Ihaste metsamatkal, kanali või Emajõe ääres, botaanikaaias, Toomemäel ja mitmel pool mujal. Tagantjärele oleme nende retkede eest tänulikudki. Viimaks saime ka lasteaiakohad ja päevane mure lastega lahenes.

Vahest imestab mõni lugeja, et miks me autoga ei sõitnud. Aga vahest mõni lugeja ei imesta ka. Tahaks ju väikelastega virgeaega oma kodu ümber veeta. Ja kõik ei sobi autojuhiks ja kõigil polnud ka nelja lapse kõrvalt auto pidamiseks võimalust.

Kui juba autost juttu tuli, siis imestan ikka ja jälle, et meil võib juhiloa saada verinoor inimene. Miks arvatakse, et 18 eluaastat annab piisava elukogemuse käitumaks keerulises liikluses vastutustundlikult ja hoolivalt? Alles nad, otsapidi koolijütsid, mängisid kossu ja tiirutasid karussellil, tolgendasid (vabandust, see sõna leidus sõnaraamatus «hängimise» vastena) niisama, ja korraga osutusid piisavalt pädevaks, et olla korrektne liikleja, otsustada teiste inimeste elu ja tervise üle!

Mulle tundub, et ühest küljest saadakse tänapäeval täiskasvanuks liiga vara. Teisalt aga jäädakse sageli eluaegseks lapseks. Oh neid teemaparke, arvutimänge, infantiilseid filme, pealiskaudseid raamatuid ja interaktiivseid muuseumiväljapanekuid… et oleks aga pilku- ja hingepüüdev, et saaks mõnu kähku kätte. Kuid täiskasvanuks olek on ju ennekõike vastutus. Seni, kui pole millegi ega kellegi eest vastutada, pole inimene täiskasvanu.

Jah, oma lastega ma neil uutel mänguväljakuil enam lustida ei saa. Kunagised betoonrõngad ja vaiba kloppimise puudel turnimine kui ainus õueatraktsioon on minevik. See teebki kadedaks. Aga saan kõik ilmajäänu tasa teha lapselapsega. Ja nad saavad minutagi suurepäraselt hakkama, oma vanematega, oma perega, oma valikutega.

Nii võib kindlalt väita, et elu läheb edasi. Seda, et uued lapsed siiski päris vastutustundeta pole, näitab see, et mänguväljakute riistvara püsib valdavalt terve. Lõhkumine pole enam popp. Ja see on hea.

Tagasi üles