Vambola Paavo: kultuuripealinn peaks kõiki kõnetama

Ajakirjanik Vambola Paavo  Foto: Kristjan Teedema

Tartu südalinnas leiab veel kohti ja võimalusi, kuidas siinse kultuurielu mitmekesisust täiendada. Näiteks võiks Toomemäele või Pirogovi platsile tuua kontserte ja etendusi, luua Emajõe äärde veel väikseid kohvikuid ning korraldada kunstifestivale.

Nelja aasta pärast kannab Tartu austavat Euroopa kultuuripealinna tiitlit. Eesmärk on õilis: tuua meile lähemale ja näidata eri riikide kultuurilist mitmekesisust. Seda joont on minu teada püütud jälgida kõigis senistes kultuuripealinnades.

Tänavu kannab kultuuripealinna tiitlit Horvaatia kuurortlinn Rijeka. Et tegemist on Aadria merele avatud linnaga, on kindla koha leidnud vesi. Seal pakub kaldapromenaad huvilistele mitmeid võimalusi esteetilise ja kunstilise elamuse saamiseks, samuti kulinaarse poolega tutvumist. Tartugi on veele avatud. Meie dominant on Emajõgi. Ilmselt loodavad paljud, et Tartugi panustab lähiaastatel enam veele. Siiani on ju Tartu Euroopas üks väheseid, kui mitte ainus samasuguses mõõdus linn, kus jõeäär on suuresti kasutamata ja avamata. Tegin hiljuti südalinnas jalutuskäigu ja veendusin selles taas.

Au ja kiitus neile ettevõtjatele, kes on kaldapromenaadil avanud imelised kohvikud. Pokaal head veini kuulub õhtul kaunist suve nautides asja juurde. Hea tahtmise korral annaks promenaadile veel kaks suvekohvikut mahutada, kui mõne puu oksi kärpida või üks puu maha võtta. Saaksime juurde ka valgust ja avarust. Vaadake ajaloolisi fotosid: missugune oli kaldapealne enne suurt sõda. Seal asusid turud, polnud ühtegi puud.

Kui räägime traditsioonidest, siis tasuks pingutada selle nimel, et Tartu kesklinn saaks taastatud sõjaeelses ilus. Siis ei peaks kutsuma rahvast kogukonnatunde tekitamiseks asfaldile istuma ja püstitama mitte midagi ütlevaid klaasist kasvuhooneid.

Ainus, mis tänavu juulikuuks autodest vabaks tehtud Vabaduse puiesteel on mulle muljet avaldanud, on see, et viimaks on leidunud koht, kus võib koeraga vabalt ringi liikuda. Ja vaadake, kui palju on seal näha õnnelikke neljajalgseid ja nende peremehi!

Meie ametnikel napib loovust või õigemini ei paista neil seda üldse olevat. Mõtted, mis ellu viiakse, krõbisevad kuivusest ja hallist keskpärasusest.

Aga siit võiks edasi mõelda. Advendiajaks toodi raeplatsile kanad. Miks ei võiks nüüd suvel olla kesklinnas näiteks miniloomaaed? Paljud tänapäeva lapsed ei teagi, milline on kits, lammas või küülik. Pealegi tekitavad loomad alati elevust.

Rääkides laiemalt südalinnast, tuleb konstateerida, et Raekoja platsi üks pool on endiselt täitmata. Sealgi võiksid asuda vabaõhukohvikud ja müügiletid. Pakkuda võiks ka kunsti, tuua joonistama kunstitudengid, nagu on tehtud näiteks Peterburis või Helsingis. Noored saaksid oma tööd huvilistele sealsamas maha müüa.

Pirogovi park on täiesti tühi. Miks ei võiks Lydia hotellil olla märksa suurem väliterrass? Olen veendunud, et ilusa ilmaga jaguks sinna istujaid küllaga. Hea seegi, et hotelli pidaja on suveks rajanud vähemalt väikese terrassi.

Samuti sobib värskendus­kuuri saanud Pirogovi plats suurepäraselt kontserdipaigaks. Seda võimalust ei kasutata peaaegu üldse. Miks? Suveõhtutel sobiks sinna hästi näiteks puhkpillimuusika kontserdid, nagu Leedu suvituslinnas Palangas. Kui bändid kohale tuua, poleks kuulajatest ja fännidest kunagi puudust.

Murule saaks ehitada väikese lava, mis sobiks esinemispaigaks tantsukollektiividele. Mida need tantsijad sügisel ja talvel ikka harjutavad, kui neil pole märkimisväärseid võimalusi end näidata.

Täitmata on ka Lossi ja Ülikooli tänava nurgal olev plats. Kui krunt kuulub ülikoolile, siis miks ei võiks alma mater ise seal kohvikut pidada?

Absoluutne vaikus valitseb Toomel. Ometi on seegi ala kontsertideks justkui loodud. Kogu Toomemägi võikski olla vabaõhuürituste päralt. Kunagi toimusid seal Emajõe suveteatri etendused ja elu kees. Nüüd enam miskipärast mitte.

Tartu on rikka ajalooga hansalinn. Seepärast saaks ja võiks Toomel etendada rüütliturniire ja korraldada keskaja päevi. Selleks loovad toomkiriku varemed suurepärase võimaluse.

Advendiajaks toodi raeplatsile kanad. Miks ei võiks nüüd suvel olla kesklinnas näiteks miniloomaaed? Paljud tänapäeva lapsed ei teagi, milline on kits, lammas või küülik.

Hansalaadast kolmel päeval aastas on Tartule selgelt vähe. Tegelikult peaks kogu suve toimuma Küüni tänaval kauplemine. Kutsugem sinna müüjad ja andkem neile teenimisvõimalus! Linn saaks vastutasuks südalinna elu ja melu tagasi. Alaliselt.

Meie ametnikel napib loovust või õigemini ei paista neil seda üldse olevat. Mõtted, mis ellu viiakse, krõbisevad kuivusest ja hallist keskpärasusest. Küsigem: kuidas on maamess suutnud varem kevadeti panna kogu Tartu kihama? Selle pärast, et organisaatoritel on loovust.

Praegu on tähtis mõelda, kuidas kasutada Euroopa kultuuripealinna projekti nii, et sellest jääks linnaruumi jälg aastakümneteks. Miks ei võiks selleks kutsuda Tartusse üle maailma skulptoreid ja kunstnikke ning anda neile ülesande valmistada paari kuuga linnaruumi ilmestavaid taieseid. Tartule kui veeäärsele linnale sobiksid näiteks venede või paatide motiivid, mis võiksid pilku püüda nii kaldapealsel kui parkides. Tartu tähistab 2030. aastal esmamainimise 1000. aastapäeva. Mis võiks olla ilusaim kingitus suureks juubeliks kui huvitavad ja kõnetavad skulptuurid?

Paljud meist on külastanud Ventspilsi. Seal toimub 2002. aastast rahvusvaheline kunstifestival «Lehmade paraad». Tegemist on maailma suurima avaliku kunstiüritusega. Sellel osaleb igal aastal enam kui 50 000 inimest. Parimad taiesed jätab linn endale, need hakkavad ehtima tänavaid ja parke. Ülejäänud lehmaskulptuurid pannakse oksjonile ja linn teenib järgmiseks festivaliks algkapitali.

Miks meil pole midagi samaväärset? Jälle vist vaimuvaesuse pärast.

Igal juhul arvan ma, et tänavune autovabaduse puiestee ei kõneta suurt kedagi. Sellel ettevõtmisel on juures kiirustamise ja läbimõtlematuse märk. Asi paistab olevat tehtud selleks, et linnuke kirja saada ja raporteerida: tehtud!

Loodetavasti annavad eesseisvad paar aastat piisavalt võimalusi harjutamaks, kuidas peaks tegelikult toimima, ilma et me peaks 2024. aastal oma külaliste ees piinlikkust tundma.