Tartu kandist pole seni ablastest nälkjatest teateid tulnud. Küll aga Jõgevamaalt
Keskkonnaamet käivitab info kogumiseks spetsiaalse nutirakenduse.

  • Pole tõenäoline, et Tartus ja selle ümbruses kurikuulus liik üldse ei levi.
  • Jõgevamaal nähti lusitaanlasi esmalt Luua puukoolis.
  • Sissetungija vastu tuleks võidelda nii, et ei kahjustata kohalikke liike.

Sel suvel eriti arvukalt Eestis levima hakanud lusitaania teeteod on reeglina punakat värvi ja võivad kasvad pea 20 sentimeetri pikkuseks.

FOTO: Elmo Riig

Viimastel päevadel on ajakirjanduses ohtralt jutuainest pakkunud siin-seal Eesti aedades võõrliigina levivad ja aiataimi õgivad lusitaania teeteod. Ehkki keskkonnaametile pole seni Tartu kandist nende kahjurite kohta ühtegi kaebust laekunud, ütlevad asjatundjad, et suure tõenäosusega leidub neid selleski kandis.

Keskkonnaameti Lõuna regiooni looduskaitse juhtivspetsialist Kaili Viilma kinnitas, et neile pole seni ametlikult teada antud, et Tartumaal oleks lusitaanlasi kohatud. Küll aga on nende ablaste kutsumata külaliste olemasolu kohta sõnumeid tulnud Jõgevamaalt Luualt, kus nad olevat platsis olnud juba palju aastaid tagasi.

Paarkümmend aastat Luua metsanduskoolis õpetanud, nüüd pensionil olev bioloog Vello Keppart teadis rääkida, et lusitaania teeteod ilmusid esmalt välja Luua puukoolis ning on sealt praeguseks isegi metsa kolinud. Kepparti sõnul polevat puukooli töötajad omal ajal aru saanud, mis liigiga täpselt on tegu, aga nüüd võitlevad igal aastal teadlikult nende vastu.

Pole veel häirima hakanud

Ka Keppart avaldas sarnaselt Viilmale veendumust, et lusitaania teetigusid leidub juba ka Tartus ja Tartumaal, aga nende arvukus ja kahju pole veel nii suureks paisunud, et see inimesi väga häirima oleks hakanud.

Keskkonnaameti kommunikatsioonijuht Kristina Kurm pole oma koduaias Karlovas kõnealust pahandusetekitajat märganud, küll aga on seal kodumaiseid tigusid. Juba kümmekond aastat elutseb Kurmi kodu juures suur seatigu, kes toob aiale pigem kasu. «Ilmselt ei pruugi kõik inimesed vahet teha, aga kodumaine liik, mis tundub küll ebameeldiv, sööb tegelikult vetikaid ja seeni ning tekitab huumust ehk aitab kaasa uue viljaka mulla tekkele,» lisas Kurm.

Eelöeldu taustal rõhutas ta, et igaüks, kes tigu tapma hakkab, võiks esmalt veenduda, kas tegu on ikka kahjuliku võõrliigiga – tähtis on, et kahjuliku uustulnuka vastu võitlemise käigus ei hakataks asjata liiga tegema kahjututele eestimaistele liikidele.

Selleks, et inimestel oleks hõlpsam võõramaistest kahjulikest nälkjatest teada anda, käivitab keskkonnaamet järgmisel nädalal spetsiaalse nutitelefoni rakenduse.

Kuidas eristada kohalikust?

Eestis elab mitmeid nälkjaid ehk kojata tigusid, keda võib esmapilgul lusitaania teeteoga segi ajada, ent kes on siinsele taimestikule ohutud. Välimuselt kõige sarnasem on hele seenetigu, pisem beežikas nälkjas, keda kohtavad sageli seenelised. Teda on üsna lihtne pidada pisikeseks lusitaania teeteoks.

Lisaks on meil levinud kaks suurt nälkjat: must seatigu ja suur seatigu. Neidki aetakse pahatihti lusitaania teoga segi, kuna nad on enam-vähem sama suured: kümmekonna, mõnikord isegi ligi 20 sentimeetri pikkused. Ent erinev on värvus. Kodumaised seateod on kas mustad, halli-musta pikitriibulised või beežid mustade täppide ja laikudega. Lusitaania teetigu on seevastu alati ühevärviline, kuigi tema toon võib varieeruda valgest oranžikaspunase ja tumepruunini. Üldiselt peakski mustri puudumine andma veendumuse, et tegu on just kõnealuse kahjuliku sissetungijaga.

Tagasi üles