Kätlin Konstabel: närvilisus roolis võrdub purjus juhtimisega

Kätlin Konstabel Foto: Margus Ansu

Sotsiaalkampaaniad tuletavad meelde, et autot ei tohi juhtida siis, kui oled alkoholi joonud, sest sellel võivad olla väga kurvad tagajärjed. Närvilisena rooli keeramisest ei ole aga üldse räägitud, kuigi ka siis on autojuht iseendale ja teistele ohtlik.

Autorooli istudes jääb alati küllaltki reaalne võimalus, et saad ise surma või tapad teise inimese ära. Selleks pole palju vajagi. Saan aru, et nii mõelda pole kuigi mugav, aga hiljutiste traagiliste sündmuste taustal tuleks seda tõsiasja endale sagedamini meelde tuletada.

Napsitamise korral on mainitud koleda stsenaariumi tõenäosus suurem, seda on meile kainet juhtimist ja purjakil sõpra rooli mittelubamist propageerivate kampaaniatega juba aastaid meelde tuletatud.

Viimasel ajal on õnneks üha rohkem hakatud rääkima ka sellest, kuidas «kõrvalise tegevuse» salapärase nime saanud helistamine ja nutiseadme vahtimine on sõidu ajal sama ohtlik või hullemgi tegevus kui promillidega sõitmine.

On aga veel üks käitumisviis, mida vaat et peetakse normaalseks, aga mis on ometi ohtlik: autojuhtimine siis, kui samal ajal ollakse tugevate negatiivsete emotsioonide küüsis ehk maakeeli öeldes: närvis.

Kuna vaimse tervise spetsialistide juurde pöördutakse sageli põhjusel, et emotsioonide ja suhetega on asjad pahasti, siis teraapiaruumis tuleb sellest päris tihti juttu. Aga sellest ju räägitakse niisama seltskondlikult ka. Vahel ikka kuuleb, kuidas üks või teine tuntud inimene, kellelt ajakirjanik uurib, et kuidas ta oma pingelise elu juures küll stressi maandab, võtab teatada, et ta istub sel puhul rooli.

Närvilises olekus autojuhtimise variatsioone on erinevaid, aga tihti on need seotud sellega, et ollakse kellegagi tülis.

Oh, kui ma vihane olen, siis lähen sõidan autoga, saan pea klaariks ja pärast olen vana rahu ise – see on üks neist. Teine on see, kus kallimad tülitsevad – olgu kodus või mujal –, üks pool tahab konfliktist eemalduda, hüppab rooli ja kimab minema. Vahel sõidab niisama ringi, vahel sõidab tööle või sõbranna juurde.

Närvilise autojuhtimise variatsioone on erinevaid, aga tihti on need seotud sellega, et ollakse kellegagi tülis.

Kiirete hommikute versioon närvilisusest on see, kui on vaja lapsed kella peale lasteaeda või kooli viia, kaasa tööle sõidutada ja ise seejärel koosolekule jõuda. Sellisel puhul juhtub sageli, et keegi jääb jokutama, koer oksendab, autovõtmed on kadunud või tekib vanematel kasvatusmeetodite asjus tundeküllane vaidlus, mis võib välja viia mõlema poole suguvõsa viie põlvkonna negatiivsete loomujoonte süvaanalüüsini. Eraldi variant on teadagi see, kui juhil jookseb juhe kokku, sest autosõidu ajal tekib kellegagi konflikt: kaassõitjatega – olgu need siis sõbrad või pereliikmed – minnakse tülli. Alati ei pruugigi otse tüli olla, lihtsalt näiteks laste lõbus jauramine või tagajärjetu püüd võsukesi autos verbaalsel moel kantseldada ajab hulluks.

Muidugi on praegusel pideva ühendusesolemise ajal suur osa autojuhtimist häirida võivaid negatiivseid emotsioone seotud nutiseadmega. Tööpäev läbi, asutad end kodu poole sõitma ja korraga tuleb kõne ülemuselt. Käed-vabad variandi kasutamine ei tee meelt kuidagi rahulikumaks, kui boss tahab sellisel hetkel teada anda, et olid möödunud tööpäeval tema meelest mingi jama korda saatnud.

Helistaja või sõnumi saatja on sageli ka emotsionaalses seisundis pereliige või sõber, kes võibolla tahab sinuga mõnd oma negatiivset kogemust jagada. Tema jagab, sina üritad autot juhtida, muud mõtted on peas ja sul pole lihtsalt ressursse reageerida piisavalt empaatiliselt. Korraga oled seetõttu helistaja meelest halb ja südametu ja ongi tüli lahti seal, kus seda kartagi ei osanud. Võibolla oled enne isegi helistajale öelnud, et oled roolis, aga too on rahustanud, et ta tahab ju vaid lihtsalt rääkida, soovib kuulajat.

Pole suur liialdus öelda, et paariteraapia klientide lugudes esinevad nutiseadmetes tülitsemise stseenid enam-vähem alati. Üks sõidab oma autos ja toksib sõnumeid, teine omas ja vastab sama emotsionaalselt.

Tüli kerib muudkui suuremaks, emotsioonid kasvavad ning võimalus, et täie tähelepanuga ei suudeta liikluses osaleda, kahaneb üha.

Aga isegi juhul, kui üks suudab olla kindlameelne ja seadistab telefoni hääletu peale – ainuüksi pelk teadmine, et teine püüab meelheitlikult teda kätte saada või et teda ootavad telefoni avades kümned eri kanalites teele pandud sõnumid, ajab pulsi lakke.

Kuigi talvel võivad afektiseisundis autorooli istumise tagajärjed keerulisemate liiklusolude tõttu olla hullemad, on suvel seda palju lihtsam teha. Jope, mütsi, salli ja saabastega tegelemise ajal jõuab teinekord juba õige natuke rahuneda ja kui enne sõitu peaks autot ka lumest puhastama, on lootust rahulikumale sõidule veel rohkem. Suvel on aga kõik lihtne. Riideid, mida selga vaja ajada, on vähe. Torma paljajalu autosse või aja plätud varba otsa ja – läheb sõiduks!

Teistele ohtlik ei tohi inimene olla – ükskõik, millistes hingesoppides sügavam teraapiatöö käib või kui rasked hingehaavad paranemist ootavad.

Ma ei tea, kas ja kuidas politsei saab registreerida seda, kui närviline või rahulik liiklusrikkumise või õnnetuse põhjustaja parasjagu oli, aga need olukorrad tekitavad mulle tohutut hirmu.

Jah, lausa nii suurt, et kui mõne kliendi puhul tekib aimdus, et ta võib emotsionaalses seisus autorooli istuda, siis võtan talt eraldi lubaduse, et ükskõik mis, aga seda ei tohi. Eriti mitte siis, kui laps ka autos. Sest pahatihti tülitsetakse autos päriselt või nutivahendite kaudu ka laste juuresolekul, seades ohtu nendegi elu.

Lubadusest üksi loomulikult ei piisa. Alati tuleb ka läbi arutada, millisel muul moel saaks maha rahuneda ning kuidas enne vajalikke autosõite teatud potentsiaalseid konfliktolukordi või inimesi vältida.

Teistele ohtlik ei tohi inimene olla – ükskõik, millistes hingesoppides sügavam teraapiatöö käib või kui rasked hingehaavad paranemist ootavad. Aga linna peal olles politseisse teatada, et nägin näiteks just parklas koledat paarisuhtetüli ja üks pool istus ülinärvilisena rooli – see ei tundu ka väga enesestmõistetav. Ausalt öeldes ma ei tea, kas sellele keegi reageerikski.

Võiks ju mõelda, kas turvalise liiklemise kampaaniad võiks eraldi keskenduda ka rahulik olemisele ja rahuliku suhtlemise vajadusele autoga sõitmise ajal. Enne rooli istumist võiks praktilisel moel proovida oma tunnetega toime tulla ja harjutada meelekindluse kasvatamist, et ei tekikski üldse kiusatust saabuvatele sõnumitele vastata (pelk käsk «aga ära lihtsalt vaata» jääb õõnsaks).

On õige meelde tuletada, et inimese aju pole nii täiuslik, et ta saaks korraga jälgida teel toimuvat ja telefoniekraani, aga samavõrd tuleks rõhutada, et afektiseisundis oleme veelgi ebatäiuslikumad.