Abituriendi Hendrik Vija koolitee kestis 11 aastat

Miina Härma gümnaasiumi kuldmedaliga lõpetanud Hendrik Vija sõnul pole vahet, kus ta haridust omandab, vaid loevad need otsused, mida ta langetab. Foto: Margus Ansu

Värske täisealine ja kuldmedaliga lõpetanud Hendrik Vija lõpetas tänavu gümnaasiumit, tehes seda 11 aastaga. Hendrik Vija, kes peale kooli on aktiivne tegelema kooli kõrvalt rahvatantsuga, laulab kahes kooris, liigub rohkelt värskes õhus ning valmistub erinevateks olümpiaadideks ja ainevõistlusteks. Ta meenutab, kuidas võeti vastu otsus tema andekuse tõttu jätta vahele seitsmes klass.

Selle otsuse taga seisis suuresti ta ema, kellel oli tuttavaid hariduse valdkonnas ja Tartu Ülikooli Teaduskoolis, kes soovitasid Vijale olümpiaadidel osavõtmist ning koostada koolis talle individuaalne õppekava. See olukord oli väga erakordne, sest klassi vahelejätmise kohta ei olnud varasemast näiteid eriti palju, kuid pärast arutelusid kooli juhtkonnaga võtsid nad emaga vastutuse tema toimetuleku eest uues klassis. 7. klassi õppekava täitmise osas talle suuri nõudmisi ei seatud, luges iseseisvalt läbi soovitatud kirjanduse ja mitmed õpikud, kuid kontrolltöid ta tegema ei pidanud. Sügisel 8. klassi minnes oli ta ülimalt motiveeritud pingutama, et teistele järele jõuda, kuid Vija mõistis väga kiiresti, et need faktiteadmised, mida teised õpilased 7. klassis omandavad ja tal õppimata jäid, ei tähendanud suuremas plaanis midagi. «Palju olulisemad on arutlus-, analüüsi- ja seostamisoskus, milles ma teistele kindlasti alla ei jäänud. On tore, et koolis hakatakse üha enam väärtustama just neid oskusi.» Ka lapsepõlves on Hendrik Vija tundnud nii lasteaias kui algklassis, et ta on teistest arengu poolest ees ja ta suudab omandada uusi teadmisi kiiremini. Kahjuks ei osanud ta nii noorena selle mõttega midagi peale hakata, sest sai ennast võrrelda vaid piiratud hulga inimestega ega osanud mõeldagi, et ta võiks õppida iseseisvalt oma võimete, mitte ainult õppekava järgi.

Iseseisev õppimine