Karin Bachmann: miks nad seda teevad

FOTO: TPM

Kui keegi tihkab sõna võtta loomade kaitsmise teemal, puhkeb seltskonnas enamasti äge reaktsioon. Teemat peetakse üle ekspluateerituks, kümnendajärguliseks, eluliselt mittevajalikuks.

Loomade kaitsmisest kõnelejate pihta visatakse pilkeid ja alandavaid kommentaare, à la vanatüdruk, kolenaine, mehed sildistatakse homodeks. Sest ega täie aruga ja loomulik soojätkaja ju sellise pehme värgiga tegele, tema ikka lehkab korralikult vere ja higi järele ning rapsib mõõgaga.

Miks need inimesed seda kõike teevad? Edevusest, tegevusepuudusest, kättemaksust, üksindusest? Mis on tegelikud põhjused? Mis sunnib hoolimata alandusest ja pilkest oma vankrit ikka vedama?

Appi, kui nunnu!

Seltskondlikule lobale rihitud kokasaates rääkis neiu staarmeikar, kuidas temast sai taimetoitlane. Et jõi piima, piimapaki peal olid suured pikkade ripsmetega vasikasilmad ja ta sai kohe valgustatud. Ent mereelukad ja kala ei kuulunud tema koodeksi järgi elusolendite ehk nende hulka, kellele võiks kaasa tunda või kes oleksid olulised (samasse hulka liigitas ta ka Lasnamäe venelased). Seega, pole piisavalt nunnud.

Just sellist emotsioneerimist püütakse avalikkuses kõigile loomakaitsest kõnelejatele külge pookida. Et hirve tappa ei tohi, küll aga metssiga, ning et kiisuke on karvane ja tahab roosat patja.

Spetsiesism* on mingi määrani omane kõigile, küsimus ongi piiris ja kindlasti ei lähe see armsa/mittearmsa juurest. Pigem vastupidi, loomakaitsjatele jääb alati kätte see kurvem, kehvem, kriimum kamp – haiged ja katkised nii kehalt kui hingelt. Nunnud antakse enamasti kohe ringlusse, «normaalsetele» inimestele. Neile, kes usuvad, et nende loom peab olema eriti ilus, sest ka nemad on erilised, või kellel on muud enesest lugupidamise standardid, kuhu vana ja haige loom ei mahu.

Hiinas müüakse võtmehoidjaid, kus kilepadja sees olevasse vedelikku on pistetud elus kilpkonn, sisalikulaadne või kala, kes toidu ja hapnikuta on määratud piinarikkale surmale.

Seega viskleb koduvõtmete küljes agoonias väikene olend, kelle kannatustele vaid põgusat tähelepanu pöörates me oma isikliku kindla linna ja varjupaiga ukse lahti keerame. Kas ühe liigi võtmete hoidmise vajadus kaalub üles teise liigi elulised vajadused – hingamise ja toitumise – ja õigustab piinu?

Zooplaneti loomapoed on hakanud müüma oma kauplustes peale pesukarude ja öökullide ka kutsikaid ja kassipoegi. Kitsas puuris hüsteeriliselt ringi kaapiv uluk ei ole nunnu, samuti saepuru peal lõõtsutav kassipoeg.

Paberite järgi on kõik korras. Uluk olla vangistuses sündinud ja pidamine vastab nõuetele. Miks siis klomp kurku tõuseb? Kui kõik on väga pädevad, miks siis guugeldavad poemüüjad loorkakku, et teada saada, mida ta sööb?

Loomakaitsjad on enamasti normaalsete, ühiskonnas kõrgelt hinnatud kodanike sanitarid, kes selle, keda ei soovita enam näha-hoida, kokku korjavad ja silma alt ära toimetavad.

«Tujurikkuja» aastavahetuse klipp loomapoest oli enam kui tabav. Varjupaikade igapäev on see, et tuuakse ära loom, kes on hakanud millegipärast närvidele käima – ajab karvu, teeb häält, liigub ringi, tahab süüa. Ja sama hingetõmbega küsitakse, ega ei ole vot seda moodsat heledat kohevakarvalist, keda ükspäev telekas näidati.

Nälgiv laps vs. priske koer

Netikommentaatorite ja ka avalikult rääkijate pahameel kobrutab eriti suureks, kui kõneaineks võetakse kannatavad lapsed. Alati kukub keegi sõnavõtja süüdistama neid, kes kaitsevad loomi – lapsed on nii ja naa, aga teie kaitsete siin penisid. Justkui üks võiks teist segada. Justkui ühtede eest kõnelemine võtaks teistelt midagi ära.

Lapsed ja loomad on meie ühiskonnas võrdselt kannataval positsioonil, sest nad on nõrgad ja sõltuvad. Mõlematega juhtub õudseid lugusid, sest nende eest vastutajad ei võta oma ülesannet eriti tõsiselt.

Miks ma valin siis kaitsmiseks looma? Sest ülikoolidest tuleb kursuste viisi sotsiaaltöötajaid, kes saavad asetuda ühiskonnas süsteemi, mille riik on tekitanud nõrgemate inimolendite eest seismise jaoks. Sotsiaaltöötajad ja -pedagoogid saavad õppida, et omandada oskused oma töö paremaks tegemiseks, ja neil on ka võimalus end sellega elatada (palganumbrist ärme praegu räägime).

Kes ja kus õpetab loomakaitsjaid? Kus on need töökohad? Ei kuskil, ei olegi. See püsib vaid heal tahtel. Kõik need inimesed, välja arvatud üksikud erandid, on vabatahtlikud, kes peale igapäevatöö seda lünka täita püüavad. Hoolimata sellest, et see ühiskonnas pahameelt tekitab.

Loomakaitsja on tüütu tegelane, kes ilmub alati välja ebamugavas olukorras ning esitab küsimusi eetika kohta. Juhib tähelepanu asjadele, mida ei tahaks näha. Miks ta seda endale teeb? Sest kui ei teeks, ei saaks ta ise endaga rahus elada, mis oleks hoopis piinavam kui teise inimese üleolev kriitika, mis põhineb üksnes hirmul, et tema mainele võib äkki plekk jääda.

Soov tõe järele võib teinekord tekkida, kuid see summutatakse, sest arvamusega, et loom on asi inimese hüvanguks, on kergem elada. Mis on minul sellega pistmist? Mina elan õigesti. Käin tööl, maksan makse, käin valimas. Olen hea kodanik. Ma ei jäta midagi tegemata, mis seadus mulle on ette öelnud. Ma ei löö kodutut kassi jalaga ja räpakat last püüan mitte viltu vaadata.

Vahe nende ja tavainimese vahel on valuläves. Korralik kodanik teeb vähima vajalikust, ei kriipsugi üle. Sest seda ei ole kuskil nõutud. Karma on balansis. Osa inimeste arvates on maksimum oma pere eest hoolitsemine, mõnedel mahub pildile kasulapsi, vähestel teisi, seitsmendaid ja kolmandaid.

Arvan, et peamiseks käivitajaks on peale kaastunde tänumeel. Tänulikkus selle eest, et mul endal on nii palju, et elu on hellitanud hea tervise, oskuste, haridusega.

Tänumeelt aga sageli ei tekigi. Sest meedia kultiveeritav «sa oled seda väärt»- mantra ei soodusta järelemõtlemist, kelle heast tahtest mul hästi läheb ning keda peale iseenda selle eest tänada võiks. Siiras tänutunne tekitab soovi anda midagi tagasi, anda neile, kellel on vähem – anda ka siis, kui see ei ole su otsene kohustus, kui see sunnib isiklikust mugavustsoonist väljuma; anda ka väljaspool annetuste kõrghetke.

Vastuandmise soov ei käivita vaid loomakaitsjaid, see kehtib iga eluala sanitaride kohta.

Karusnahk ja kummik

On mugavam uskuda, et karusnaha väidetav ökoloogilisus ehk asjaolu, et see mulla alla minnes laguneb (kuigi selle toomine, isegi kui loomade piinamine kõrvale jätta, on säästlikkusest väga kaugel), ületab kõik muud näitajad, kuigi kõike kokku arvutades oleks villamantel nii tervislikum kui ka odavam.

Loomakaitsjaid süüdistatakse mittelagunevate toodete promomises, kasvuhoonegaaside ja teab veel mille leviku propageerimises jms. Kurb, tegelikult halenaljakas on see, et süüdistajad ise enamasti ei tea, millest nad räägivad või mida kasvuhoonegaas ja nafta otsalõppemine tegelikult tähendab.

Tõesti, su karusnahkne man­tel laguneb ükskord, aga see suur, elektriga töötav plastist seebimullimasin, mille lapsele sünnipäevaks kinkisid ja mille vastu tal jagus huvi täpselt pooleks tunniks? Või kümnes köögikausside komplekt?

Loomakaitsjad on lisaks loomade eest seismisele ka muudes valdkondades kokkuhoiu ja säästlikkuse pooldajad ning räägivad just suurtootmise kokkutõmbamisest, mitte kunstnaha headest omadustest. Kui oled tundma õppinud üht tahku, ei saa ka teises vanaviisi jätkata ehk elu kui süsteemse terviku nägemine tekib väga ruttu. Ei saaks ju tõsiselt võtta inimest, kes looduse kaitsmisest ja metsakoristusest paatosega rääkides sõidaks vabal ajal linnas Hummeriga?

Loomakaitsjaid on ühest ja teisest äärmusest, kuid peamine mõtteviis taunib loomadele ja teistele elusolenditele kannatuse põhjustamist.

Suurtootmise vastu välja astudes näiteks ei räägi keegi miljonite lehmade vabadusse laskmisest, vaid nende elu muutmisest selliseks, nagu on loomulik. Ehk siis liikumine, õhk, toit, vesi, päikesevalgus. Loomulik, loomuomane – pandagu tähele, mitte looduslik.

Looduses ei ole selliseid lehmi kunagi elanud ega hakka ka elama – nad on enamasti inimese aretatud, sooviga saada rohkem piima, liha või mida tahes. Aretustöö käigus on palju kaduma läinud, mis lubaks neil iseseisvalt metsas elada, seega peab inimene vastutama oma töö viljade eest lõpuni, kuid küsimus ongi, millist elu oma orjale pakkuda.

Kas olla aus, õiglane ja suuremeelne või käituda tülgastavalt?

Miks siis ikkagi?

Aususe, südametunnistuse, eluõiguse pärast. Tahtest mitte jääda pealtvaatajaks või kõrvalt laitjaks, vaid aitajaks. Usust, et me oleme moraalses mõttes võrdsed – igaüks vastavalt oma liigile. Mitte võrdsed omaduste võrdse olemasolu ja kaalu pärast, vaid igaüks loeb iseenese eest.

Vaimuanded ei ole õiguste mõõdupuuks, samuti mitte füüsis. Madu roomab, sest ta ei saa teisiti, ja tema põlgamine ei tõsta teda jalgadele.

Olla kellegi kaitsja tähendab olla mõttes kaks sammu ees, kuid tegelikus ajas taga: likvideerida mõtlematute, kuritahtlike või lollide tegude tagajärgi, samal ajal kalkuleerides, kuidas parandada tulevikku. Püüd astuda süsteemist väljapoole ja seda suunata ei ole edevuse, kättemaksu ega tähelepanuahnuse pärast – see tuleb seesmisest sunnist, kosmosest, korrastatud maailmaruumi ideaalist.

* Omaenda liigi liikmete huve soosiv ning teiste liikide liikmete huve eirav eelarvamus või kallutatud hoiak.

Tagasi üles