Laulupeomuuseumis tuleb vaatajate ette eesti teatri ajaloo esimene näidend
Uudist on täiendatud!

Muru Mikut (paremalt) mängib Morgan Kinna, tema tütre Miina osas on Henry Jürgenson ja Miina armastatu Hans on Rander Arumägi.

FOTO: Katrin Välja

Tartu laulupeomuuseumis tuleb teisipäeval, 7. juulil vaatajate ette muuseumi ja Mängult Teatri koostöös näitemäng, mille esimesest vaatajate ette tulekust 150 aastat tagasi arvatakse eesti teatri ajalugu. Nimelt esietendus 1870. aasta jaanipäeval ehk uue kalendri järgi 6. juulil Vanemuise seltsi viienda aastapäeva peol Lydia Koidula kirjutatud «Saaremaa onupoeg».

Peopaik oli majas, kuhu Vanemuise selts oli alles kaks kuud tagasi kolinud. See asub samas kohas Jaama tänavas, kus praegu tegutseb laulupeomuuseum. Üks kolmest osatäitjast oli Lydia Koidula vend gümnasist Harry Jannsen, teised olid arstitudeng Heinrich Rosenthal ja Tartu magistraadi ametnik Tõnis Pekk.

Seekord on vana kombe kohaselt osatäitjad samuti ainult meessoost. Muru Mikut mängib Morgan Kinna, tema tütre Miina osas on Henry Jürgenson ja Miina armastatu Hans on Rander Arumägi. Lavastajad on Reena Seeba ja Astrid Hallik, muusika on Koidula sõnadele loonud Jasmin Saar.

Mängult Teater on laulupeomuuseumi giidi ja ürituste korraldaja Katrin Välja andmetel loodud sama muuseumi näitestuudiumist.

Seekordne etendus toimub 7. juulil kell 20 laulupeomuuseumi sisehoovis, mistõttu Katrin Välja soovitas vaatama tulijatel arvestada kõikvõimalike ilmaoludega, tund varem teeb ta muuseumis ringkäigu. Pilet maksab neli eurot, osta saab kohapeal.

Ajalehes 150 aastat tagasi

Eesti Postimees andis 8. juulil 1870 (vana kalendri järgi) näidendist mitmel leheküljel ülevaate, millest olgu siin alamal avaldatud kolm viimast lõiku.

«Koolmeister!» hüüdwad Hans ja Mina korraga ja andwad issa käele suud. – Sellega lõppeb tük ja lauletakse meel üks salmike peale.

Kuida nüüd tük ärramängitud sanud, sest ei tahha meie middagi üttelda, sedda on saali täis innimesi kaks kord isse näinud. Meie arwates teggi igga mängia, mis tal wõimalik olli, et mäng ellaw ja lomulik olleks ja selle polest, mis essimisest pärris Eesti teatre, ehk waatemängust wõib nõuda, olleme meie täieste rahhul ja tänname neid, kes pealtwaatjaile sedda õppetliko rõmo on teinud. Nõndasamma sawad ka mitmed, kes sedda näinud, mõtlema ja ütlema.

Sellega sai nüüd essimene hakkatus tehtud ja meie sowime ja lodame, et ka Eestirahwa silmad eddespiddi weel paljo ja häid õppetliko waatemängusi peaksid ja wõiksid nähha sada.

Tagasi üles