/nginx/o/2017/03/03/6402519t1hc278.jpg)
Oskar Lutsu huumoripreemia üleandmise tseremoonia Tallinna Linnateatri näitlejale Argo Aadlile pidi aset leidma Palamuse lauluväljakul. Parkimisplatsid olid varakult täis ja inimesi kogunes nagu laulupeole. Kahjuks pidid korraldajad sündmuse sagedaste vihmahoogude tõttu üle viima Palamuse rahvamajja. Saali ei saanud aga puupüsti täis lüüa, kuna koroonaviirus pole kuhugi kadunud.
Näitleja Argo Aadli paneb Oskar Lutsu huumoripreemiaga aluse oma isiklikule saunale (1)
Nii jäi vaat et teine saalitäis rahvast uste taha. Inimesed ei läinud aga vihaste nägudega koju, vaid seisid avatud akende all õues, vihmavarjud pea kohal, ja kuulasid, mida näitleja Argo Aadli endast jutustab ja kuidas küsimustele vastab.
Rahvas kuulas toas ja õues
Rahvamajas kõneldu jõudis õue tänu trepile tõstetud kõlarile, ja ikkagi pani see mõtlema sellele, kui palju on näitlejaid, keda inimesed on õues vihmavalingus seistes nõus lihtsalt kuulama, teda mitte nähes. Või kui palju on selliseid kogukondi, kes huumoripreemiat saavast näitlejast niimoodi lugu oskavad pidada.
/nginx/o/2020/07/05/13191905t1h4707.jpg)
Näitleja Argo Aadli väljendas lavale tõustes oma sügavat tänu ja lugupidamist kohalikule rahvale, samuti annetajaile selle preemia eest, öeldes, et au on tõesti suur ning sõnadesse panna seda raske.
Argo Aadli kirjeldas, kuidas ta on alati tahtnud olla näitleja, kuidas ta teadis seda juba enne keskkooli lõpetamist, et lihtsalt peab teatrikooli sisse saama – teist võimalust ei olnud. Nüüd on tal aastas üle 150 etenduse, ja ta leiab, et kui igast saalitäiest on kas või kolm-neli inimest, kes etendusest endale midagi hinge saab, siis on ta töö korda läinud ja rõõm suur.
Huumoripreemia laureaati küsitles Palamuse rahvamaja laval Ivar Vinkmann, paludes näitlejal jutustada nii oma varasest lapsepõlvest, kooliajast kui ka teatritööst.
Argo Aadli võlus publikut paljude väikeste mälestuspiltidega. Ta kirjeldades 1980. aastate sünnilinna Kundat, kus tsemendivabriku tõttu sadas igas ööpäevas korstendest maa peale 25 tonni tolmu. Aga ta tõstis Kundat ka uhkusega esile – Kunda kultuur on terve Eesti vundament, kuna arheoloogid on kõige vanemad asulad teatavasti välja kaevanud sealt.
Siis rääkis ta sellest, kuidas nende pere pärast 16 aastat telefonijärjekorras olemist lõpuks telefoni sai ning kuidas ta nii suure sündmuse tõttu sel päeval isegi mitte koolis ei käinud. Selle loo ette käis veel teinegi lugu, kuidas ta mitu aastat varem oli saanud Rahva Hääle rahvajooksu järel loosiauhinna, milleks osutus telefoniinfo kataloog. Seda kataloogi tuli tal siis niisama lehitseda ja numbreidki pähe õppida enne, kui nende korterisse telefon saadi.
Ka rääkis Argo Aadli ühest nupust nikastanud mehest, keda kõik kartsid. See mees oli kaks meetrit pikk ja ajas aeg-ajalt inimesi taga. Ükskord nägi Argo Aadli köögiaknast taas seda meest mööda teed tulemas, ja siis nägi veel, kuidas see mees ühe okasroosipõõsastiku minutiga maatasa purustas nii, et sellest vaid must plats alles jäi, pärast seda, kui üks mesilane sealt põõsast teda oli nõelanud. Argo Aadli tundis väikese poisina sündmust jälgides suurt hirmu ning mõtles, et inimvõimetel ei ole piire.
/nginx/o/2020/07/05/13191928t1hf9f5.jpg)
Reveranss kuningannale
Lugude lugu oli see, kuidas Argo Aadli 2006. aastal ühel õhtul linnateatrist töölt tulles kohtus Tallinna vanalinnas kuninganna Elizabeth II ning suurest ehmatusest talle spontaanse reveransi tegi. See oli Aadli sõnul väga isiklik, silmsidemega tervitus, millele kuninganna ka peanoogutusega vastas. Ja aset leidis see tänu erakordsele juhusele, mil ta sattus olema ühel kindlal hetkel just seal, kus ta olla ei tohtinud, ja kus politsei juurde astus ja palus tal ühe koha peale seisma jääda ja mitte edasi liikuda. Põhjust Argo Aadli ei aimanud. Korraga libises limusiin, milles viibis Tema kõrgeausus isiklikult, Argo Aadlist vaid meetri kauguselt mööda. Kuninganna Elizabeth II sõidutati pärast õhtusööki, mis tal oli olnud koos Eesti Vabariigi presidendiga Mustpeade Majas, hotelli. Ja Argo Aadli, saanud kuningannaga silmsideme, kummarduski maani, sest muudmoodi ei pidanud ta sobilikuks sel rabaval hetkel käituda.
:format(webp)/nginx/o/2020/07/07/13196027t1h7899.jpg)
Argo Aadli rääkis ka suurtest näitlejatest ja headest õpetajatest oma elus, nimetades Ita Everit, Arne Üksküla, Elmo Nüganeni, Kalju Orrot, Anu Lampi, Mait Malmstenit.
Tänavune Oskar Lutsu huumoripreemia kujunes tänu annetajatele 4390 euro ja 40 sendi suuruseks, see on juba kantud näitleja pangaarvele. Laval tuli tal vastu võtta lehviga roop ja selle toel ühele põlvele laskuda, et korrata järele pikk tõotus, mille dikteeris Palamuse muuseumi pedagoog Aili Kalavus.
/nginx/o/2020/07/05/13191955t1hc962.jpg)
Üllatus – keemiaõpetaja
Seejärel ulatati talle lillekimpe ja meeneid, nende seas Ahti Seppeti taies, mis kujutab kolmveerandit õuna. Lavale Argo Aadlit õnnitlema tuli ka keemiaõpetaja. Oli publikusse näha, kui suur oli näitleja üllatus. Argo Aadli tunnistas seejärel, et tal oli ka veidike piinlik, kuna oli pahaaimamatult enne rääkinud sellest, kuidas talle koolipõlves reaalained ei meeldinud ja kuidas ta neist midagi aru ei saanud, kuna närv nende peale lihtsalt ei süttinud.
Tallinna Linnateatri näitleja Argo Aadli on Oskar Lutsu huumoripreemia 32. laureaat. Preemiaraha eest lubas ta aluse panna oma isiklikule saunale. Ning kui saun ükskord valmis on, ja ta kodus juhtub olema, siis võivad kõik sauna tulla.
Oskar Lutsu huumoripreemiat annab välja Jõgeva valla asutus Palamuse Kultuur koostöös Jõgeva vallavalitsusega. Laureaadile üle antav summa koguneb suuresti huumorisõprade – üksikisikute ja asutuste-ettevõtete – annetustest, seepärast on preemiasumma igal aastal erinev. Tänumeene omanikeks said tänavu staažikad annetajad Anne ja Villu Reiljan.
Preemia omistati Argo Aadlile juba veebruaris, kuid märtsis alanud koroonaepideemia ja eriolukord tegid autasu piduliku üleandmise võimatuks. Tseremoonia lükkus suvesse ja paigutus 5. juulisse, samal õhtul mängis Argo Aadli koos sõbra Indrek Ojariga Palamusel kahemehetükki: «Agulihärrad.»
Argo Aadli on rahvast kõige rohkem naerutanud miilitsamees Jüri Kessnerina teleseriaalist «ENSV» ja rahvatantsuhuvilise postiljoni Herbert Vinguna.
Aadli ise end eriliseks koomikuks ei pea, möönis vaid, et mingi huumoritunnetus tal ilmselt on, stiilitaju ja maitse ehk ka. Kõige tähtsamaks inimese omaduseks peab ta heatahtlikkust, sest kuhu selle kurjuse ja ärategemisega ikka minna, pealegi kahjustab see tervist.
Nali? Nali on tõsine asi, mis ei tohi olla ilkumine ega ülevalt alla irvitamine. Kõige kõvemad naljad on Argo Aadli meelest need, kui inimene suudab nalja heita iseenda üle.
/nginx/o/2020/07/05/13191961t1h8260.jpg)