Piret Bristol: muutuste arhitektid
6. juuli 2020, 00:00
Sarja siin- ja sealpool Emajõge 9. osa.
Ega just tihti ette tule, et istud Tallinna sõitvasse bussi ja järgmine peatus on Jõgeva. Sedasorti nalja sai nautida juuni viimasel laupäeval, kui oma teada läksin pealinna rongiga, aga Tartu vaksalis paluti istuda ühte kahest bussist. Ja joonelt peatusteta Jõgevale, kust tee jätkus rongiga.
Mulle meeldib monumentaalkunst kõigist kunstiliikidest enim. Sellepärast käisin nädalavahetusel Tallinnas kommunismiohvrite memoriaali vaatamas. Rotermanni kvartalis avastasin Seaküla Simsoni hundi ja Elo Liivi maagilise loomaringi: 12 looma-aasta hõbedast loomapead vaatavad inimkuju ringi keskel. Tartus võiks ka rohkem kujusid olla – näiteks Tartu linna ehk Peetri ja Pauli päeval 29. juunil avati 2004. aastal rahvusliku suurkuju Villem Reimani monument Toomemäel, kus rahvamurd seda vaatamas oli. Nüüd aga sai näha köiel üle jõe kõndimist.
Kõik on ajastu pildis olemas – nii suurim viletsus kui ka imed ja kunsttükid. Rotermanni kvartalis, mis on vaikuse ja külluse oaas keset Tallinna, ei olnud pilt praegu sugugi teine kui Tartu kaubanduskeskustes – enam-vähem iga teine pood tabalukuga kinni, aknad pimedad. Lähed mööda kitsast tänavat ja vitriinide tuled ei põle. See-eest seisab ukseorvas vana aja inimolend, kelle liigi õnnetut esindajat nägin 30 aastat tagasi. Kui Ohvitseride pargis või Lille mäel nähti liputajat, hoiatati tema eest eelmise sajandi lapsi. Nüüd on olnud aastakümneid vahet ja ta seisab Rotermannis. Külma närvi ilmutavad mu selja taga kõndivad neiud – võibolla ei näegi teda. Olemas ta oli, samamoodi nagu pargipinkidel kuumuses väljakannatamatult haisevad järgmise tasandi heidikud. Keda Tartus teel vana armsa Narva maantee ühikani kohtab.
Samamoodi on inimlik vaimupimedus, tumedus ja hämarus kõrvuti suure ja rahustava selgusega.
On olnud kaua kõigile ükskõik see Kuperjanovi tänava maja, mis lõpuks kopaga maha tõmmatakse. Aga kui seda hävitatakse, et teed anda 21. sajandi imetegudele, on kõigil hirmus kahju: oleks võinud ikka säilitada, paremini hoida! Eks ta sellepärast kaob, et me ei pidanud hoidmist tähtsaks! Kuidas me ilma selleta edasi elame?
Areneb diskussioon. Fortuuna tänav on uue näo saanud – ka sel teemal elatakse end välja Facebooki gruppides. Facebookis inimese näppude alt ja ajust tulev tekst on kõige puhtam alateadvuse vool üldse, sisaldades midagi inimese müstilise külje kohta, mida nii raske on kaardistada – isegi kirjanike kirjutis on läbinud sisetsensuuri, sisutoimetaja ja korrektori. Facebook on metsik alateadvuse prügimägi – see ongi kollektiivne alateadvus, kus inimesed üheks saavad, käituvad ja mõtlevad nagu üks suur organism, isegi kui näiliselt vaidlevad. See on üks suur keskkond, nagu Tartu, Tallinn või miski muu linn.
Kõige tähtsam küsimus on, mis toimub meie teadvusega. Mitte see, mis toimub arvutis, telefonis, kodutänaval või -linnas. Kuigi mõne meelest on kõige tähtsam küsimus see, mis toimub metsas. Meid huvitab mets ainult sellevõrra, et samastume selle kui kaitset vajavaga – me ise olemegi mets. Kogu möll käib ikka inimeses endas. See, mis maha tõmmatakse ja millest on kahju, ei asu Kuperjanovi tänaval, vaid sinu enda sees.
Kes korraldab muutusi ja määrab liikumise suuna? Kas need, kes soovivad vabastada inimesi sellistest vana aja pahedest nagu ebavõrdsus, rõhumine, brutaalsed kombed ja tundetus teineteiste vastu? Nad ehk teavadki, millest räägivad, olles tõenäoliselt kokku puutunud ohtlike psühholoogiliste kiskjatega, kes nõuavad täit tähelepanu, et nende kõrval ellu jääda. Nad on muutunud meistriteks teiste inimeste tajumises, lootes seda nüüd reglementeerida kui uut ühiskonnakorraldust.
Jagades inimesed laias laastus kaheks – need, kes on võimelised teiste eripärasid tajuma, ja teised, kes mingil põhjusel seda ei oska. Viimaste võimalused uues paremas maailmas aina kahanevad, kuna nende eluavaldused teevad nii paljudele haiget, ilma et nad ise seda taipaksid. Ühed mõistavad teisi aina paremini ja keskenduvad selle õppimisele, koolis luuakse uued õppekavad tõe tundmiseks, teised jäävad vaimupimedusse, moodustades eraldi klassi, kes hakkab elama tulevikulinna getos.
Nii mõtlen vahel keni inimesi jälgides, kes mugavates tugitoolides ja arvutites, sotsiaalvõrgustikes ja -kommuunides on selleks kokku tulnud, et maailma päästa.