Kalevipoja uut näitust Saare vanas koolimajas vaatas koolitüdruk, kes nüüd on 90
Virtuaalsete võimalustega väljapanek viib külastaja otse põrgusse.

Jõgevamaal Kääpal täna uuesti avatud Kalevipoja muuseumi üks esimesi külastajaid oli peagi oma 90. sünnipäeva tähistav Vaike Ein. Ta tuli, toetades end minia käevangu, vaatama, mis ta vanast koolimajast nüüd saanud on.

Kalevipoja muuseum asub endises Saare koolimajas, kus Vaike Ein (neiuna Puusepp) üheksa-aastasena kooliteed alustas ja seal seitse klassi õppis. Ta on Saare kooli lõpetaja aastast 1949.

Vaike Ein (vasakul) koos miniaga näitust vaatamas koolimajas, kus ta kunagi lapsena õppis.

FOTO: Margus Ansu.

Saare koolimaja ehitati kohaliku talumeeste raha eest aga juba paarkümmend aasta varem ehk 1929. aastal. Viimast korda kõlas koolikell selles hoones suhteliselt hiljuti ehk 2001. aastal. Kalevipoja muuseum asutati aasta pärast seda. 

Koolikella helin

Nüüdseks renoveeritud muuseumi uut avamist tähistas täna jälle koolikell, mida seekord helistas Kalevipoja Koja juhatuse liige Annika Oras.

Annika Oras keskel, Külli Must vasakul ja Mustvee uus vallavanem Aivar Lainjärv paremal.

FOTO: Margus Ansu.

Sealsamas majas õppinud Vaike Ein nentis, et nende ajal oli kella helin kumedam ja kell ise ka suurem, aga taaskohtumine tunnialguse märgiga viis ta ajas tagasi ja rõõmustas meeli.

Vaike Einale ei ole Saare koolimaja pärast lõpetamist küll kunagi võõraks jäänud. Ta on selle kandi inimene olnud terve elu ning elab seitsme kilomeetri kaugusel Ruskavere külas. Ta on koguni koolimaja kõrval asuvat rahvamaja, kus täna sünnipäevatorti pakuti, paarkümmend aastat direktorina juhatanud ning ka ise kaasa löönud ansamblite ja näiteringide töös ning mänginud koguni «Kalevi kojutulekut», mis hästi tänase päevaga haakub.

2002. aastal asutatud Kalevipoja muuseum on praegu 18-aastane. Algab muuseumi nii-öelda iseseisev iga, mida tähistab selle ajakohastunud ilme ja ülimoodne, tehnoloogiliste ja virtuaalsete võimalustega rikastatud väljapanek, mida on põnev uurida nii lastel kui ka täiskasvanutel.

Selles uues, 1,4 miljoni eest renoveeritud majas ei olnud Vaike Ein veel käinud.

Muuseum on Kalevipoja kodu. Aga teise inimese kodusse välisjalanõudega sisse ei marsi.

FOTO: Margus Ansu.

Kingad tuli koridorinurka matile jätta ja sokkides või sussides sahistades edasi liikuda, et jalatallasõbralikud põrandad ka järgmised sada aastat vastu peaksid.

Esimesel korrusel, kus nüüd on konverentsiruumid, olid Vaike Eina mälestuste järgi klassitoad. Ning teisel korrusel, kus algab väljapanek, oli kooli sahver ja köök ning rida muid ruume. Vaike Eina silmad särasid nii neile mälestustele mõeldes kui ka uut väljapanekut vaadates.

«Siin on nüüd kõik nii teistmoodi ja nii ilus,» ütles ta.

Mööbliga veel sisustamata konverentsiruumid.

FOTO: Margus Ansu.

Kalevipoja ekspositsioon on valminud TM Development ja Laika, Belka, Strelka ühistööna, kes kaasasid loovjuhiks Mairo Rääski.

Mairo Rääsk on öelnud, et näitusega soovitakse rõhutada Eesti rahvuskangelase eripära ning väärtustada eeposes olevat loovust ja loomingulisust. 

Kuidas välja pääseda põrgust

Nii pakub muuseum igal sammul kas siis vähetuntud või ununema kippunud üksikasju Kalevipoja loost. Külastajat meelitatakse kaasa mõtlema, pannakse viktoriine lahendama, kutsutakse filmi vaatama, kaasa tegema reisi laeval Lennuk, eepost kuulama ning põrandal silda ehitama, aga sellist, mis kokku ei kuku, nagu Kalevipojal juhtus.

Kalevipoja ja Lennukiga ümber maailma.

FOTO: Margus Ansu.

Lõpuks on võimalik virtuaalreaalsuse prillid pähe panna ja sattuda koguni põrgusse, kus on võimalus proovida, mis tunne oleks olla ise Kalevipoeg ja sealt põrgust tee ka välja leida. Väljasaamisel ja Vanapaganaga võitlemisel kuluvad marjaks ära kõik teadmised, mis külastaja on loodetavasti näituse tubadest varem sel päeval kokku noppinud.

Prillid pähe ja otse põrgusse!

FOTO: Margus Ansu.

Muuseumis on teisigi reaalsuse ja ebareaalsuse piiril olevaid esemeid, näiteks nähtamatuks tegev küüntest kübar ja Kääpa jõkke uppunud mõõk.

Suure toa põrandale on joonistatud aga Eestimaa kaart, kus saab uurida, mis kohtadega Kalevipoja lugu õieti seotud on.

Sel kaardil jalutades saab selgeks, miks asub Kalevipoja muuseum Kääpas – just seal kandis on Kalevipojast maha jäänud jälgi kõige enam.

Kalevipoja hauakääbas teatakse olevat kohas, mis jääb Kääpa jõe sillast Ranna mõisa poole.

Peipsi-äärses Nina külas on aga kivikülv, mis rahvapärimuse järgi Kalevipoja silla jäänuseid tähistab. Kuna tugeva tuule tõttu see sild purunes, läks Kalevipoeg lauakoorma järele läbi järve sammudes.

Alatskivi on see koht, kuhu Kalevipoeg pärast lauakoormaga naasmist puhkama heidab ning selle uinaku ajal varastabki Soolasorts ta mõõga. Kõik teavad, mis seejärel juhtub – mõõk lõikab Kalevipojal jalad alt Kääpa jões.

Kalevipoja mõõk muuseumiseinal, päriselt ja virtuaalsena.

FOTO: Margus Ansu.

Kokkuvõtteks võib mõelda, et Kalevipoeg on olnud inimlik kangelane, kes võis väsida ja vajada und, kes oskas rõõmustada ja kurvastada, kes muretses oma rahva pärast ning tegi vigu, mida kahetseda.

Loomult oli ta novaator, kes ehitas linnu ja kindlusi, kündis metsi põldudeks ning käis maailma avastamas. Olgugi et suure jõuga, oli ta hellahingeline uljaspea, kel oli kaastundlik süda ning kes kannatas sageli kurbuse ja rusutuse all.

Kalevipoja muuseumi taasavamisel jutustas muuseumi lugu Annika Oras ning kõneles ka Mustvee uus vallavanem Aivar Lainjärv ja Kalevipoja Koja nõukogu esimees Andri Plato. Kohaletulnuid tervitas veel Kalevipoja muuseumi renoveerimise projektijuht Külli Must, kes kiitis küla kogukonda nii nüüd kui ka 90 aastat tagasi, mil kohalikud talumehed sinna koolimaja ehitasid.

Ta soovis Kalevipoja muuseumile edu selleks, et külastajad tuleksid ja et see koht aitaks eestlastel meeles hoida seda, kust on nad pärit. Ning et seda pärandit oleks uhke näidata kõigile oma külalistele.

Euroopa Regionaalarengu Fond rahastas ettevõtmist 1,2 miljoniga ja 15 protsenti omaosalust lisas vald.

Kalevipoja muuseumi uue alguse peotordid näevad välja sellised.

FOTO: Margus Ansu.

Tagasi üles
Back