Ants Kask: rohepesu või ajupesu?

Ants Kask

FOTO: Kristjan Teedema

Kampaaniavaimust kantud algatused Vabaduse puiesteel ja südalinna parkides tekitavad asjatuid probleeme ning korralagedust.

Järjekordsed kohalikud valimised pole enam mägede taga ja näib, et linnas võimul olijate pead on juba varakult tööle hakanud. Uusi ja atraktiivseid otsuseid linnaelu korraldamiseks tuleb nagu saeveskist laudu. Ja tõesti, ega juba kulunud ja leierdatud lubadustega ole ju sünnis valijatelt toetust lunida, aeg-ajalt on vajadus millegi oma- ja eripärasemaga üllatada.

Olnud ise palju aastaid linna volikogu liige, võin nentida, et seda Vabaduse puiestee autovabaks muutmist on juba aastaid volikogus arutatud ja ikka on see jäänud üha kasvava autostumise tõttu tekkivate liiklusummikute kartuses otsustamata. Ajaratas tiirleb aga edasi ja liiklus on veelgi tihedamaks muutunud. Sulgeda nüüd, olgugi et lühikeseks ajaks üks kesklinna peatänava osa, on linnavõimude väga julge ja riskantne otsus.

Kindlasti on jalakäijaid, kes teevad paremini turvatud jalutamise võimaluse eest sügava kummarduse raekoja poole, ja on inimesi, kes on tänulikud võimaluse eest jõe äärde rajatavatesse suvekohvikutesse minnes või sealt tulles sõiduteed ületada kas kasatšokki või valssi keerutades. Kõik see on ju mingil määral luksus, aga mille nimel või kelle arvelt!

Kindlasti on jalakäijaid, kes on tänulikud võimaluse eest jõe äärde rajatavatesse suvekohvikutesse minnes või sealt tulles sõiduteed ületada kas kasatšokki või valssi keerutades.

Kogu sellele osale inimestele heameele pakkumisega võib aga oodata veelgi suuremate liiklusummikute teket Riia-Turu ristmikul, kasvavat koormust koos ummikutega Vabadussillale, kaob kahesuunaline juurdepääs mitte kõige paremaid päevi tegutsevale munitsipaalettevõttele Tartu Turg ja kaob ka taksopeatus kesklinnas.

Keeruliseks muutub ka autode ligipääs Poe tänava kvartalisse ja parklasse, sinna saab Ülikooli tänavalt üksnes tiheda jalakäijate liiklusega Küüni tänavat ületades. Lisaks ka veel igasuguseid sunnitud ümbersõite otsivate sadade kui mitte tuhandete juhtide poolt tekitatud pudelikaelu kesklinna ümbruses, nende juhtide meelepaha ja sõidukite suurema kütusekulu ja lisanduva saastega.

Võrreldes suurlinnu Tartuga, siis kivi- ja betoontornidega kõrvutades võime uhked olla, et meil jagub ikka korrastatud rohelust nii haljasalade kui parkidena ja seda ikka teostatuna inimeste käte ja mõistusega.

Nüüd aga paistab, et inimeste endi vaatenurgast lähtuva keskkonna ümberkujundamise aeg on linnas otsa saanud ja Tartu on Euroopa kultuuripealinnana valinud parkide ja haljasalade elurikkuse suurendamise sihiga asustada sinna loomi, linde ja igasuguseid putukaid.

Jah, lihtsaim moodus selleks ongi osade parkide ja haljasalade minimaalne hooldamine. Kas selline saabki tulevikus olema avaliku linnaruumi mitmekesistamise printsiip? Põhimõttel – nagu jumal juhatab. Linnavolikogu esimehe Lemmit Kaplinski antud koondnimetus – rohepesu – kõlab igatahes uhkelt.

Kuidas aga puhtust ja korda armastavate linnakodanike keskkonnaharidus ja -teadlikkus umbrohu kasvatamisega suureneb, jääb küll esialgu arusaamatuks. Mitte ükski endast ja oma naabritest lugupidav omanik ei kasvata oma aias rinnuni ulatuvat rohtu, sest muru all mõistame ikka vaid pehmet ja madalat rohelust. Ühtlasi on see ka nagu metsa sanitaarraie, millega piiratakse kahjurputukate levikut ja aedades võimutsevate tigude arvukust.

Küllap on selline rohepesu algatus midagi uut ja mõisa köiel lohiseda laskvatele kodanikele isegi meelepärane, kuid enamikule eesti inimestele on maast-madalast õpetatud korralagedusest hoidumist.

Küllap on selline rohepesu algatus midagi uut ja mõisa köiel lohiseda laskvatele kodanikele isegi meelepärane, kuid enamikule eesti inimestele on maast-madalast õpetatud korralagedusest hoidumist.

Hooldamata loodus elab oma elu ja on tõega korrapäratu ning kui inimene teda ei ohjelda, siis peagi elame nagu džunglis – küll keset kirevat õiteilu, linnulaulu ja võibolla isegi mõne hiire piiksumist, sest vaevalt mõni suurem loom linna elama asub, kuid sellises kõrges niitmata heinas pesitsevad ka ohtlikud putukad ja puugid ning paljude taimede õietolm võib tekitada inimestes allergiat. Ilu on tõega vaataja silmades, aga kahelda tuleb, kas selline anarhia ilming enamikult linnakodanikelt heakskiitu leiab.

Mis lindudesse puutub, siis linn on juba aastaid kannatanud nende ülekülluse all. Vareste ja hakkide kraaksumise vastu pole aidanud isegi kunstkraaksujad ning reostatud istepinke on kogu linn kuhjaga täis. Need linnud on inimestele nuhtluseks ning koormavad linna rahakotti. Tänapäeva eesmärk peaks hoopis olema suurtest kraaksujatest linna parkides kiiresti lahtisaamine ja siis ornitoloogide abiga mingil moel sinna väikeste laululindude meelitamine.

Paistab siiski, et kõik, mis kultuuriprogrammis kirjas, on plaanis ka teoks teha. Linnakodanikele jääb vaid võimalus jälgida, mida arvavad sellisest Tartu eksperimendist meist kõrgema kultuuriga maade väliskülalised. Huvitav oleks ka teada, kas mõni kõrgesse rohtu peitu pugenud joodik mõnele inimesele ka kallale on kippunud.

Tagasi üles