Jüri Laurson: kuhu jäi elektri varustuskindlus?

Jüri Laurson

FOTO: Margus Ansu

Elektri olemasolu ja kättesaadavus on tänapäeval sama tähtis kui hapnik, milleta inimene elada ei saa. Elektri varustuskindlus on energiajulgeoleku tagatis, vastutus selle eest on pandud Eesti Energiale.

Nagu nuga selga mõjus tarbijale üleöö 10. juunil megakõrgeks tõusnud hind, see näitab praktiliselt, et Eestil puudub palju kiidetud energiajulgeolek. Ometi investeeritakse tohutuid summasid elektripaigaldiste uuendustesse.

Siiani on olnud kindel hoiak, et varustuskindluse peab tagama Eesti Energia tütarettevõte, Eesti põhivõrguoperaator Elering, kuid ilmneb, et nii see pole. Põhivõrgul küll on mitu naaberriikidega ühendavat toiteliini, kuid kui kusagil mõni toiteahel rivist välja langeb, nagu see juhtus Leedu ja Rootsi vahelise elektrikaabli NordBalt rikke korral, oleme hädas. Paneb hämmastama. Aga kui juhtub veel, et samal ajal on Soome-Eesti vaheline Estlingi kaabel remondis või rikkes, olemegi käpuli. Seega ei ole energiajulgeolekut ja kannatajaks jääb tarbija. Olukorrast ei päästa ka vastne Auvere soojuselektrijaam, sest see on alailma remondis.

Akadeemik Ando Raukase sõnul õilmitseb Eesti energeetika nõukogudeaegses rasvas.

Ainus võimalus, millele loota, on reservis seisva Narva soojuselektrijaama energiaplokid, kuid nende taaskäivitamine võtab aega. Akadeemik Ando Raukase sõnul õilmitseb Eesti energeetika nõukogudeaegses rasvas. Kui enne taasiseseisvumist poleks ehitatud Balti soojuselektrijaama, poleks suudetud suhteliselt odava elektriga varustada kodutarbijaid ega katta üha kasvavat elektrivajadust põllumajanduses ja tööstuses.

Meenub, kui nõukogude ajal oli külm talv ja Leningradis tuli elektrist puudus, töötasid Balti soojuselektrijaama energiaplokid maksimaalvõimsusel, kuid Eestis piirati sageli jõuliselt elektritarbimist. Vabariigile antud elektrilimiidi ületamisel oli trahv suur. Limiidi piires püsimiseks tuli siis isegi ette olukordi, kui mõnes linnaosas või terves piirkonnas lülitati elekter tippajal välja.

Tänapäeval, kui oleme elektri vabaturul ja elektri börsihind tõuseb mõne toitekabli rikke tõttu megakõrgeks, peab tarbija ise otsustama, kas kukkur kannatab maksta megakõrget börsihinda või piirab ta ise elektritarbimist. Tootmisettevõtetel nii lihtsalt tegutseda pole võimalik. Lepingud on taga ja nad peavad arvestama ülikõrge elektrihinna toote hinna sisse. Euroopa Liidu kliimapoliitika tulemusel üha kasvav saastekvoodi hind takistab põlevkivist elektrit toota. Kohaliku elektrienergiata on elektrivõrk nagu tühi kaubaauto.

Meenutan siinjuures akadeemik Endel Lippmaa sõnu «Meil ei ole mingit energiakriisi. Meil on omaenda naiivsusest tekitatud kriisid, nagu näiteks plaan vähendada Eestis oluliselt põlevkivienergia kasutamist. Energiaprobleemid on meil ise tekitatud administratiivse suutmatuse vili.»

Teeb murelikuks, mida peab tajuma tarbija külmal talvel, kui elektrihind on ülikõrge.

Tagasi üles