Kontsert Emajõel ära ei jäänud, ära jäänud laulud kõlasid Sisevete Saatkonna katusel

Tuntud ooperi- ja operetilauljaid esitasid Tartu linna päeva õhtul Emajõel palasid paljudest etendustest, kontsertidest ja proovidestki, mis kevadel plaanis olid, aga ära jäid. Kuigi päeva teisel poolel alanud vihmasadu oli kohati nii tihe, et tekkis hirm, viimaks jääb lodjakontsert ära, õnneks nii ei läinud. Üle poolteise tunni kestnud aariate ja duettide ning lihtsalt väga ilusate laulude kontsert leidis vihmahoogudest hoolimata aset Sisevete Saatkonnas, lodi tühjalt kõrval loksumas.

Rahvast kogunes algul küll tagasihoidlikult, kuid inimesi tuli aina juurde ja lõpuks oli kogu kaldaäär ja terve Kalevipoja plats publikut täis.

Kontserdi idee oli esitada rahvale valik lugudest, mis pärit etendustest ja kontsertidest, mis eriolukorra tõttu ära jäid. Nii sai kuulda muusikat Bizet'«Carmenist», Weberi «Ooperifantoomist», Verdi «Traviatast», Straussi operettidest «Viini veri» ja «Nahkhiir», Tauno Aintsi «Rehepapist», palasid Andrea Boccelli ja Georg Otsa repertuaarist, Lehari muusikat, Arne Oidi laule ja palju muud, mis pooleteist tunni pikkuse kontserdi lõppemise järel enam meeles ei ole.

Üksteise järel ja koos laulsid sopranid Pirjo Jonas ja Maria Listra, tenorid Rasmus Kull ja Reigo Tamm, baritonid Simo Breede ja Tamar Nugis ning Koit Toome. Esinejaid saatis klaveril Piia Paemurru ning jõekontserdi helirežissöör oli Tanel Klesment.

Muusikaliste etteastete vahele rääkisid artistid lugusid sellest, mida nad tegid siis, kui esineda ei saanud ja pidid kodus istuma.

Simo Breede jutustas, kuidas ta kuu aega lapsega lauamängu «Reis ümber maailma» mängis, oodates mõnd kontserdipakkumist. Lõpuks see tuligi. Kontsert koosnes ainult kahest laulust, ja need tulid ette kanda Annelinnas kõrgete majade vahel ühele 92-aastaseks saanud prouale, kes teda rõdult kuulas ja kellele lapselapsed just niisuguse üllatuse olid korraldanud.

Rasmus Kull käis aga 63 korda saunas ja palus publikult aplausi mitte endale, vaid oma isale, kes teda saunapuudega varustab. Tänas muuseas ka Tartu Postimehe ajakirjanikku Raimu Hansonit, kes ta koroonaaja saunaskäikudest uudiseväärilise loo kirjutas.

Paar artisti rääkisid vetsupaberirullidest, mida nad eriolukorra alul ülearu hoogsalt olid varunud ning mis nüüd alles otsakorrale hakkavad saama. Aga kuna need ei olnud uudisekünnist ületavad episoodid, jääb ümberjutustus neist lugudest ka lühemaks kui ehk jutustajad ootaksid.

Tartu päeva üks korraldajaist Reigo Tamm selgitas lõpuks, miks tänavune ooperisümbioos kandis järjekorranumbrit 4,5, kuigi pidanuks olema 5. Põhjus selles, et ooperisümbioosi viiendaks aastaks oli plaanitud suursugune galakontsert, mis tuli ära jätta. See asendati tagasihoidlikumate üritusega, et rahvast mitte liiga palju kokku meelitada, et see kellegi tevist ohtu ei seaks. Järgmise aasta suvel loodavad korraldajad siiski ka ooperisümbioosi 5. sünnipäeva vääriliselt tähistada.

Viimasena kõlas jõekontserdil «Tartu marss», rahvas laulis hoogsalt kaasa ja oli tõesti väga mõnus tunne pärast pikka kuumalainet rõõmustada vahelduseks ka jaheduse ja puulehtedelt pudisevate veepiiskade üle.