Siiri Laidla: ideaalmaastik

Siiri Laidla

FOTO: Sille Annuk

Sündinud Tartus, olen kodulinna arengust, tema võludest ja vaevadest ikka osa saanud, osa võtnud ja loodetavasti ka oma osa vastu andnud.

Lapsepõlvekodu asus südalinnas, 21. Juuni tänaval. Ei osanud sellest midagi arvata, kuid ilmselt olin privilegeeritud seisuses. Kooliminek võttis viis minutit. Ei adunud siis, et Tartu 1. keskkool oli endine ja on tulevane elitaarne Treffneri gümnaasium. Mulle oli see piirkonnakool, kus algul põnev, hiljem igav. Aga pioneerituba meeldis. Riiulil seisid reas vennasvabariikide rahvarõivais suveniirnukud ja nurgas uhkeldasid kuldnarmastega punalipud. Toas sai lugeda väljaandeid Pioneer ja Säde, tekkisid rahvastevahelise suhtluse keelsed kirjasõbrad. Kõik see meenutab Peeter Simmi filmi «Ideaalmaastik». Mis oli ideaal siis ja mis on nüüd?

Kas see, nüüdisajal ajupesuks tituleeritav, mõjutas mu maailmavaadet? Vastus peitub küsimuses.

Kesklinnalapsena puutusin kokku ka omalaadse ahistamisega. Nimelt arvas ema, et õue tuleb minna valgete põlvikute, triigitud patsipaelte ja kena kleidiga. Koduõu, mis laius Poe tänava ja raeplatsi vahel, oli ühtlasi ühiskondlik linnaruum, kus ei sobinud luitunud dressides mängida. Läheduses laiuv haljasala ehk murka niideti nudiks, muru veerde pandi silt «Murul käimine keelatud!». Ema sättis Poe tänava poodi minekuks tükk aega, ei olnud nii, et lähed kodunt saja meetri kaugusel asuvasse kauplusse kodukitli või lokirullidega. Seega tundis kesklinnalaps end vahel eksponaadina, steriilse muruplatsi aksessuaarina.

Lapsepõlvepaine kordus, kui sattusin kord pojaga kurja sõjaveterani hambusse. Poolteiseaastane poiss ukerdas Kreutzwaldi monumendi jalamil. Veteran tegi meile selgeks, et oleme mälestusmärgi rüvetajad. Et ma tegelikult ei kõlbagi emaks. Ja ka murul trampimine on rüve.

Kuna paksudki soovivad supelda, võiks neile Anne kanali ääres eraldada ala, kuhu saledad ei saaks tulla arvustama ja halvustama.

Nüüd võime rõõmustada, et need ahistavad ajad on möödas. Tohib linnamurul kõndida, lebotada, õlut rüübata. Kuna muru on ikkagi kunstlik moodustis, lastakse mõnes kohas vahelduse mõttes murul vabalt heinaks kasvada. Mulle meeldib! See on märguanne, et linn ei pea tingimata maast eralduma, olema reglementeeritud asfaldi-, betooni-, klaasi- ja murukogum. Ei pea ju elurikkust imetlema vaid botaanikaaias.

Ei tea, kes ja kus suutis elurikkuseideele rohelise tule süüdata, igatahes aitäh talle!

Elurikkusega kohta tekkis mul paar ideed veel.

Teadupärast on inimesed erineva kehaehitusega. Et kõik pole Barbid ja Kenid, on samuti elurikkus. Oleme vanad või noored, terved või põdurad, kõhnad või täidlased.

Jalgrattaringlus on end positiivselt tõestanud. Neil, kes nutitelefoni välkudes ratta selga kargavad, on ükspuha, et paljud eakamad seda trikki järele teha ei suuda. Kel pole nutifoni, kes ei oska rattaga sõitagi. Leidub ka neid, kes sadulas püsivad, kuid ei julge linnaliikluses navigeerida. Oleksin rõõmus, kui saaksin laenutada kolmerattalise, toekate mammide ratta. Väntaksin turule, jõe äärde, Lõunakeskusse. Või et korraldataks rattasõidu kiirkursusi.

Veel üks imelik asi: kiiver. Õigemini selle puudumine. Rattaringlus ei kohusta kiivrit kandma? See ei ripu leistangi küljes. Kes peast hoolib, see kasutab. Kes ei hooli, see...

Et mu ideaalmaastikuhõllandus oleks täiuslik, pean veel ühe unistuse kirja panema.

Teadupärast on inimesed erineva kehaehitusega. Et kõik pole Barbid ja Kenid, on samuti elurikkus.

Suvi meelitab rahvast randa. Vetevoogudes jahutust leida soovivad kõik, eriti aga prisked, meditsiinilises mõttes ülekaalulised. Paraku leidub meedias ja ka igapäevaelus nii palju tüsedavihkajaid, et isegi paari lisakilo omanikel on kompleks kerge tekkima. Mis siis veel üle sajakilostest inimestest rääkida! Paksud on väärakad, eks ju?!

Ometi on mul, sünnist saati ümmargusel, neli tervet normkaalulist last, kolm lapselast, pole ma ka raskeid haigusi põdenud. Ikka tunnen, et pean kuidagi külg ees saledate maailmas hiilima. Eriti rannas, kus olen ideaalkehade ideaalmaastikku sobimatu.

Ettepanek: kuna paksudki soovivad supelda, võiks neile Anne kanali ääres eraldada ala, kuhu saledad ei saaks tulla arvustama ja halvustama. Paksude alale võivad tulla needki, kes on miskit pidi nn normaalsest erinevad: liiga kõhnad, liiga valged või tõmmud, kaalulangetusest kortsus, füüsilise puudega jne. See oleks ideaalmaastik minu jaoks!

Tagasi üles