Tartu on meie kõigi ühine looming. Nii tänaste kui ka siin varem oma teeradasid kõndinud tartlaste looming. Oleme seda linna arendanud üheskoos ja meie inimeste heaks. Tartu areneb pidevalt ning saab peagi oma väärtusi ja külalislahkust veelgi enam Euroopaga jagada, sest oleme võitnud õiguse olla Euroopa kultuuripealinn.
Paslik on rääkida linna mälust. Mitte keegi teine peale meie ei kanna hoolt meie mälu eest. Kui me sellega ei tegele, tekivad või tekitatakse meile mäluaugud ja see on ohtlik. Seepärast meenutame linna päeval suuri tartlasi ja nende hulgas linnapäid.
Heinrich Johann Luht oli Tartu esimene eestlasest linnapea, seda keerulisel 1917. aastal. Tema haud Raadi kalmistul saab hauakivi. Luht oli mitmekülgne mees – Tartu ülikooli lõpetanud proviisor, kes pidas tsaariajal Kaug-Idas apteeki ja mineraalveetehast. Esimese maailmasõja ja enamlaste riigipöörde keerises naasis ta Tartusse ja võttis 1917. aastal üle Tartu politseivalitsuse juhtimise ning oli esimene eesti soost miilitsaülem. Samal aastal valiti ta linnapeaks.
Saatus oli tal ses mõttes armuline, et Luht sai surra kodumaal, 1943. aastal kodus Kambja vallas Kogre talus ning on maetud Raadi kalmistule. Raadil mälestame ka teisi Tartu linnapäid, kes on sõjakeeristes lahkunud meie hulgast ja kelle haud asub tundmatutel Siberi väljadel. Selline saatus oli Tartu pikaaegsemal linnapeal (1920–1934) Karl Luigel ja linnapea Jaan Kriisal. Luik andis suure panuse selleks, et Tartust sai moodne euroopalik linn.