/nginx/o/2013/07/05/1876324t1h8f0a.jpg)
/nginx/o/2020/06/28/13177429t1hff1d.jpg)
Viimane hingetõmme enne teeleasumist jalakäijate silla juures. Pronksist Jannseni kõrval on tema enda sõnad selle kohta, nagu oleks kuulda igal pool, kus eesti rahvas elab, et isamaa on armas. Mida on kuulda ja näha praeguses Tartus, kuhu 156 ja pool aastat tagasi kolis ta koos perega Pärnust, selgub jalutuskäigul Kaarsillast Inglisillani.
/nginx/o/2020/06/28/13177431t1h8507.jpg)
Diktofon paremas käes ning kaustik ja pastakas vasakus, mööda punasest sildist, mis õpetab hoidma vahet kaks meetrit, mõni trepiaste ning – teele. Sillal teevad mees ja naine pilti. «Thank you!» ütleb mees, kui sillast sillani jalutaja ei astu pildistamist segavalt neist mööda, vaid ootab ära, kuni foto on tehtud.
Mõni hetk hiljem jätkab paar juttu saksa keeles. Ja mis selgub kümmekond sammu hiljem? Nad tulid Emajõelinna kaema Austriast. Teadmata jääb aga see, kust on pärit kräsupäine tõmmu noormees, kes kihutab neist musta jalgratta pedaale sõtkudes sillal mööda, seljal sinine suure kuubiku kujuline kott, millele valgega peale kirjutatud Wolt.
Ajaränd
Silla otsa juures ootab sisseastumist must kasvuhoone. Seinale kinnitatud plakat kutsub ajarännule. See ei mõju kuidagi heleda peaga noorele mehele, kes ütleb sealt möödudes telefoni: «... ei ole hullu, lükkan edasi...» Kasvuhoones töötab neiu, kes nendib, et taimi ei ole, aga see-eest saab vaadata, kuidas nägi välja Kaarsilla asemel olnud Kivisild ja Raatuse tänav 1913. aastal.
Niisugune ajaränd jääb ära, sest diktofoni ja pastakaga jalutajal on võetud sihikule palju lähem aeg, aasta 1988, kui Edasi toimetuse ajakirjanik Andrus Esko kirjutas oma kuulsaid laupäevareportaaže. Üks selliseid on «Sillast sillani», mille ajakirjanduse uurija Roosmarii Kurvits on kirjutanud ajakirjanduse ajalukku (Postimees, 15. juuni 2017).
Esko kõndis selle reportaaži tegemiseks Kaarsilla juurest üle raeplatsi Inglisillani ja tähendas kuuldud jutukatked üles. Ainult nendest ajalehelugu siiski ei koosnenud, vaid ajakirjanik tõi lugejate ette ka sõnadega maalitud pilte sellest, mis talle jalutuskäigul silma hakkas.
Aga nüüd taas tänasesse päeva. Valgusfoor hakkab kuulipilduja kombel täristama ja sõiduteed ületavad kuue teise jalakäija hulgas kõrvuti kaks keskealist, kellest üks on kiilaspäine habemik ja teine mustade pikkade juustega naine. «... ja ma otsin elamusi, et...» ütleb mees.
Tänavat täitva põrgupalavuse tõttu jääb särk ostmata, sest suveniiri asemel oleks soovinud mõnda kobedat talveniiri.
Vana pangamaja esiküljel on kaks ust. Parempoolse taga on Tartu hoiu- ja laenuühistu, aastal 1988 tegutses seal esimesel korrusel meeste rõivapood Kaunas. Vasakul on uks, mille kõrvale kahele poole on kinnitatud üksteise alla advokaadi- ja reisibüroode sildid ning millest Esko astus 32 aastat tagasi sisse. Tookord tegutses ülemisel korrusel hoiukassa, kus müüdi ka kiirloterii Sprint pileteid. Tal tekkis tänaval kuuldud jutukatkest mõte ka ise neid osta, et rikkaks saada. Aga – tühjagi!
Sillast sillani jalutaja diktofonis on järgmine jutuajamine venekeelne. Sest kunstimuuseumi ees seisab kahe naisekuju juures kaks neiut, kellest üks on palava päeva puhul peaaegu paljas – ainult kaks tükikest riiet, üks rindade ümber, teine varjamas niudeid. Nad räägivad kellestki, kes ei suutnud autot kinni pidada.
Edasi laiuvad külg külje vastas raeplatsil söögikohad, mille kunded on päikesepõletuse eest kaitstud. Ühe laua taga kõnnitee ääres istub vastastikku kaks prillidega naist, mõlema ees pooleldi tühi taldrik. Päikeseprillide kandja seletab puises inglise keeles teisele, kuidas liinibussiga kuhugi sõita.
Teise välikohviku ees peatub kaks neiut. «Ciao!» Kerge hele naeruduett. «Pole ammu näinud!» Kolmandas istub laua taga mees, mustad prillid ninal, must nokkmüts peas. Tema kõrval seisab heledas kleidis naine. Ingliskeelne lause lendub Tartu päevasesse leitsakusse: «... in this night...»
Suveniiripood raeplatsi ja Rüütli nurgal. See tuleb meelde, et Esko kirjutab «Sillast sillani» reportaažis, kuidas tema juurde astus Tartu linna kõige suurem keeleteadlane professor Paul Ariste ja kutsus ajakirjaniku kaasa, sest tal oli 67-aastasele vanamehele kingitust vaja. Professor Alvrele sünnipäevaks. Esko juhatusel ostis Ariste raamatukaaned.
Suveniir ja talveniir
Niisiis, suveniiripood. Diktofoniga varustatud ostjale näitab pärast tema monoloogi (et oleks vaja kingitust ühele üle 60-aastasele tublile mehele) ärakuulamist nägus, kerge aktsendiga müüjanna särkide valikust üht sellist, mille rinnaesisele on trükitud «vana kala» ning habeme ja juuksetutiga kala skelett.
Tänavat täitva põrgupalavuse tõttu jääb särk ostmata, sest suveniiri asemel oleks soovinud mõnda kobedat talveniiri. Vahest leidub seda apteegis? Selle ukse juures pistab käe prügikasti habetunud ja kortsus, pruuniks põlenud näoga mees. Tema juures pidurdab jalgrattahoo nulli veidi noorem samalaadne inimväljaanne ja ketistab sõiduki apteegi seina juurde.
/nginx/o/2020/06/28/13177432t1h4868.jpg)
«Ma ühe õlle saaksin juba, ma pean poes ära käima,» ütleb vanem nooremale. «Anna enne paar lonksu.» – «Lähme üles.»
Mõni minut hiljem istuvad nad raekoja taga puude all pingil, kus neid ootab semu. Nad harutavad kompsud lahti ja asuvad elust mõnu tundma.
Lossi tänavat mööda astub Inglisilla poole kolm suvise väljanägemisega nägusat näitsikut. Üks neist on sillast sillani jalutajale tuttav paarist kontserdist, peaaegu et marjukuudilikult käheda aldihäälega Liina Tsimmer, artistinimega Linalakk. «... ma ei tea, ma ei taha võrrelda neid...» – «Võrrelda ei tohigi, aga lihtsalt nagu...» – «Aga mis Ursel rääkis?»
Linalakk rääkis mööduvale diktofoniga mehele, et nad lähevad Elleri kooli eksamikomisjoni tagasisidet saama. «See oli lõpueksam,» ütleb neiu. Hiljem selgub, et ta sai komisjonilt kõige parema hinde. Lõpuaktusele 30. juunil ei saa tema fännid teda silmast silma õnnitlema minna, sest seda peetakse veebis.
Toomel
Ja kõhutabki mäkke ronimisest ja kõnekatkete salvestamisest 30-kraadises kuumuses väsinud matkaja armsal Inglisillal (aia! plekist kate kõrvetab!) ning vaatab mõtlikult alla oma kalli kodulinna peale.
Jalutuskäigu alguses märgatud Jannseni mõte, nagu oleks kuulda igal pool, kus eesti rahvas elab, et isamaa on armas, tänapäeval vähemasti tänaval ei kehti, sest isamaast, veel vähem selle armastamisest ei kõnelnud keegi. Isegi võõrkeelsed inimesed mitte. Koroona koos oma kahe meetriga ei kõlanud samuti kordagi.
Aga sellest hoolimata tundub, et kõik on hüvasti. Eriti Toomel puude vilus.
Nimekad endised tartlased
- Siinses leheloos on mainitud nelja meest, kes on meie hulgast lahkunud.
- Paul Alvre (3. I 1921 –18. XI 2008) oli eesti fennougristika suurmees, Tartu ülikooli professor 1968–1993.
- Paul Ariste (3. II 1905 – 2. II 1990) oli eesti fennougristikakoolkonna rajaja, Tartu ülikooli õppejõud aastast 1933, Eesti teaduste akadeemia liige aastast 1954.
- Andrus Esko (21. I 1949 – 2. VI 2020) oli ajakirjanik, kes kirjutas ennast eesti ajakirjanduse ajalukku; tema sõnad laupäevareportaažist «Sillast sillani», mis ilmus 9. jaanuaril 1988, on siinses leheloos kaldkirjas.
- Johann Voldemar Jannsen (16. V 1819 – 13. VII 1890) ajakirjanik, rahvusliku liikumise tegelane, Lydia Koidula isa, keda on nimetatud ka Postipapaks.