Tänavale värvitud luuleridu saavad lugeda jalutajaile lisaks ka äpi jälgijad

Hapnik suhistab tänavale värvi, nii et tekivad luuleread. Taamal Carolina Pihelgas. Foto: Kristjan Teedema

Tartu linnakirjaniku Carolina Pihelgase sõnul on tänavail palju sõnumeid: sildid teatavad, kus me parasjagu asume, mälestustahvlid majadel annavad aimu seal elanud tuntud inimesest, sildade alla on ikka soditud südameid ja muudki. Unesco kirjanduslinna Tartu päeva eel on tema algatusel tekkinud sõnumeid juurde: kesklinna sillutistele ilmus tänavakunstnik Hapniku käega tehtud kümme luuletsitaati, mis püüavad pilku ja mõtet.

Linnakirjaniku valitud luuletsitaadid on pärit eesti autoritelt, nii klassikutelt kui ka noorema põlvkonna kirjanikelt. Jüri Üdi nendib, et tunneb kuklas eluaegset kuuli, Max Harnoon palub tagasi oma asbestist südant, Triin Paja hoiab «su näo peegeldust».

Tsitaat Andra Teede luuletusest. Eemal valge värvi purk. Foto: Kristjan Teedema

Täna lõppes viimaste tsitaatide kandmine valge värvi ja šablooni abil teekattele. Kell 11 leidis kaubamaja ette koha Andra Teede isikliku draama kirjeldus: «kunagi pole / šampust kaasas / kunagi pole annesillal».

Kümmekond minutit hiljem tekkisid Ene Mihkelsoni pingi juurde, mis asub Ülo Õuna isa- ja pojakujulise pronksist jalutajapaari lähedal, Mihkelsoni loomingust read «Mis on õnn ta küsis / veerides kolme tähte / olen ma teda kohanud».

Hapnik on jäädvustanud Ene Mihkelsoni pingi juures tema luuleread. Linnakirjanik Carolina Pihelgas puhkab jalgu enne Zavoodi juurde minekut – seal on luuleteose valge värviga tsiteerimise järgmine koht. Foto: Kristjan Teedema

Carolina Pihelgase teatel saab Tartu linnaraamatukogu TartuFic äpi vahendusel alates 29. juunist teha kaasa kirjandusliku jalutuskäigu «Tartu tänavaluule», mis juhatab kõigi kümne tsitaadini.

Luuleridade tekste on plaanis värskendada, et need oleksid loetavad pikka aega. Järgmised kümme lisanduvad kava järgi aasta pärast.