Peeter Olesk: pooleliolevad asjad

Peeter Olesk

FOTO: Margus Ansu

Meil on ka teistmoodi koroonakevadel paljud probleemid pooleli ja mõnigi neist ka läbimõeldult püstitamata.

Võin öelda ilma sellekohase päevikutagi, et eriolukorrast tingitud piirangud ei riivanud minusuguse iseolemist rohkem kui vaid seevõrra, et alati oodatud külalised jäid ära. Nende asemel tuli rohkem pikki telefonikõnesid ja ka põhjalikke kirju pidin ma arvuti e-võrku postitama sagedamini kui muidu – kolm-neli kirja päevas.

Enamasti oli kõnede-kirjade sisuks mingi poliitiline areng kas meil Eestis või Lääne-Euroopa mõnes riigis, aga siiski mitte näiteks küsimus, milline võiks olla koroonaviiruse tagasitõrje järel uus ühiskondlik normistik Eestis tervikuna ja mitmes sektoris eraldi. «Uus» ses mõttes, et viirusepuhangule eelneva elu normistikku minu arvates taastada ei õnnestu, nii et üldse sellist eesmärki püstitada on juba loomuldasa väär.

Eesti tervikuna tähendab siinkohal Eesti Vabariiki Euroopa Liidus kui ühes regionaalses organisatsioonis mitme analoogilise kõrval. Analoogiline on näiteks Kagu-Aasia maade assotsiatsioon ehk ASEAN (1967), mis omakorda kuulub Aasia regionaalsesse foorumisse (ARF 1994), kus ASEANi liikmesriikidel on dialoogipartnerid ja vaatlejariigid.

Sektorite all pean ma silmas Eesti riigihaldust ja halduskorraldust, e-Eesti arengut, eesti keele kasutamist ning valdamist, teaduspoliitikat, hariduskorraldust ja toidujulgeolekut, kuid ka olukorda Ida-Virumaal, Harjumaal, Tallinnas, Tartus ning Lõuna-Eestis.

Mõni sasipundar, nagu näiteks Tallinna tehnikaülikooli rektori valimised, tuli episooditi juurde, mõni teine asi, nagu näiteks sõit Ida-Virumaa omaaegsesse lõunaregiooni Avinurmeni välja, lükkus paremasse tulevikku. Väga palju tuli lugeda mitte tuju parandamiseks, vaid saamaks targemaks. Eriti puudutas see inglise leiborismi XX sajandi esimesel poolel, mil Euroopa britid ise nimetasid Tööpartei poliitilisi vaateid sotsialistlikeks märksa mõõdukamal kujul, kui seda tehti keiserlikul Saksamaal, kus sotsialism oli õigupoolest terrorismi lubav vasakäärmuslus.

Umbes nõnda ma jõudsingi ühel kevadisel päeval küsimuseni, kui paljud probleemid Eesti poliitilises päevakavas on praegu (ikka veel) pooleli või on seni läbimõeldult püstitamata või on võetud päevakorrast maha viisil, mida kadunud professor Kaljo Villako armastas sõnastada ladina keeles ad actas ehk «kausta ja arhiivi!».

Missugusel ametil Eesti Vabariigis on nii palju võimu, et ta sätestab ametikohtade nimed sisuliselt ja keeleliselt põhjendatud vormis?

Omandireform ei ole minu veendumuses lõpetatud ei varade tagastamise ega mittetagastatavate varade õiglase kompenseerimise asjus – hoopiski kõnelemata sellest, et kõigile oleks arusaadav, mida kujutab endast omand postokupeeritud ühiskonnas.

Võib kirjutada ka lihtsamalt: nüüdisaegses Eestis peab olema selge, mis on minu, mis on sinu, mis on meie, mis on nende ja mis on Euroopa Liidu oma. Kui «minu oma» on mingi asi, siis sellest ma saan veel aru. Kui suur on aga «minu oma» Eesti Vabariigi laenudes ning riigivõla kohustispaberites ehk obligatsioonides, sellest ma enam aru ei saa, kuigi on juba väliselt ilmne ja ka dokumentaalselt kinnitatud, et 100 protsenti töövõimet mul enam ei ole, sest «hädad, haigused ja kärvid» (Betti Alver) on halastamatumad kui sundtöö vabaduse piiril.

Pooleli, osalt võib-olla et koguni katki on arukas diskussioon pensioni, toetusrahade ja jõukohase investeerimise vahekordade suhtes.

Kolmenädalast käimist saksa kalvinistide juures ning nende argipäevases elukeskkonnas ma investeeringuks ei pea, ka mitte siis, kui selle tulemusena sünniks algupärane raamat. Aastapäevad ettevalmistust, ligemale kuu aega olemist kohapeal ja paar aastat kogutud ainestiku läbikirjutamist – keegi ei maksa mulle Eestis selleks kõigeks tarvilikku stipendiumi, ent ilma selleta ju vajalikku kirjandust ei hangi.

Sihtkoht on kaardi järgi teada. See oleks Alam-Saksi Liidumaa pealinn Hannover Leine jõe ääres, umbes Tallinna-suurune usuelu poolest interkonfessionaalne linn, kus kalvinistid pole olnud kunagi marginaalsed. Miks just kalvinistid? Seepärast, et kalvinism oli üks inglise leiborismi ergutajaid. Nii et kui tahad Inglismaal leiboristide ja puritaanidega mõistvamat juttu ajada, «astu» enne seda Hannoverist läbi. Ent ma ei rõhutaks isiklikke kaalutlusi.

Investeering on minu mõistes kapitalimahutus projekti, mille tasuvust saab usutavalt hinnata. Küsiksin siis viisakalt: kui paljud on Eestis investeerimisvõimelised suuremas mastaabis kui oma kodu koos kõigega, mis kuulub selle juurde?

Umbes nõnda ma jõudsingi ühel kevadisel päeval küsimuseni, kui paljud probleemid Eesti poliitilises päevakavas on praegu (ikka veel) pooleli või on seni läbimõeldult püstitamata.

Kuid minu arvates on pooleli ka kaks sellist asja, millest ma servapidi olen siinsamas juba kirjutanud. Üks on see, kes on meditsiinilises hierarhias dieetõde? Korratagu üle, et ta ei saa olla puhvriks eriarsti, tolle asendaja, proviisori, osakonnaõe, põetaja, koduse hooldaja ja patsiendi vahel, sest niisugust ametit nagu puhver pole olemas ega saagi olla.

Dieetõde saab olla arstlikult põhjendatud toitumise juht info teel haige juurest kööki ja söögi-joogi teel sealt haige juurde. Kliinikus on paratamatu, et dieetõde on ühtlasi ka õppejõud ning – miks ta ei võiks seda olla, kui ta on vastavalt atesteeritud ja muidugi ka tarifitseeritud? Arst-õppejõud on tegelikult omaaegne assistent, kes pääses dotsentuuri pärast seda, kui tekkis vakants. Õde-õppejõud oleks muidugi jabur, aga leitagu siis mõistlik lahendus, sest põhimõtteliselt just selletaolised lahendused ongi ülikooli autonoomia tegelik sisu. Invenientur. Muuseas: kui sõna assistent ei kõlba, siis järelikult ei kõlba ka amet loenguassistent ja sõna vanemlaborant loenguassistendi sünonüümina.

Tuleb meelde, mida rääkis Tartu ülikoolis proviisoriõppe ühele taastajale dotsent Toivo Hinrikusele füsioloogiaprofessor Elise Käer-Kingisepp, temperamentne naisõiguslane. Tema’p see kutsus Toivo Hinrikuse oma juurde vanemlaborandiks loenguassistendi ülesannetes, rõhutades eriliselt, et muidu Teie seda ainet (professor Käer-Kingisepp ise alustas farmakoloogina) selgeks ei saa. Ja tal oli täielik õigus, tunnistas Toivo Hinrikus. Igakord see õigus vahest ei olegi kõige parem lahendus, kuid on aineid, mispuhul ta on siiski põhjendatud.

Teine on sama küsimus füsioterapeudi kohta. Kui ta ei ole arst, kas ta siis on ühel pulgal koos vanemõega ja peab arstliku kvalifikatsiooni saama alles raviosakonna lõpetamise järel soovitavalt filosoofiadoktori teadusliku töö eduka kaitsmise põhjal? Kas ta peaks olema arst?

Minuga töötav füsioterapeut on klinitsist, ehkki füsioteraapias on palju niisuguseid üksikasju, mis eeldavad eksperimenti (ja mida Tartu ülikooli närvikliinikus töötav Liis Barkala ka ei karda). Oma, seega võrdlemisi subjektiivse mudeli järgi peab füsioterapeudil olema korralik ettevalmistus anatoomias, histoloogias, füsioloogias, biomehaanikas, neuroloogias, dietoloogias ja rehabilitatsioonis, võib-olla et ka psühholoogias, kui mõista viimast õpetusena adaptatsioonist kriitilistes ja postkriitilistes tingimustes.

Kogemuslikult on lugu muidugi lihtsam. Praktiliselt on vaja, et füsioterapeut ja patsient töötaksid – sest rehabilitatsioon on töö! – harmooniliselt, kuigi see nõuab aega ja patsiendilt ka tööd iseendaga. Kuidas täpselt, seda ei õpetata üheski meedikutele kohustuslikus distsipliinis, see tuleb omal leida. Kui kõik need eeldused on füsioterapeudil täidetud, siis minu arusaamist mööda on ta pigem arst füsioteraapias, kes muide peab üsna palju otsuseid langetama üksi.

Ma ei hakka siin kirjutama palgavahedest ja palgafondist, vaid sõnastan oma küsimused kahel kujul.

Kuna vastne keeleamet ei saa mulle keelata ladina keele kasutamist väljaspool eesti keele kui riigikeele piire, siis missugusel ametil Eesti Vabariigis on nii palju võimu, et ta sätestab ametikohtade nimed sisuliselt ja keeleliselt põhjendatud vormis ning miks on asutuste autonoomia ehk omavalitsuslik iseolemine neis asjus puuduliku nägemisvõimega, et mitte öelda saamatult kõõrdsilmne? Severus sit doctorum sermo.*

* Arsti kõne on karm.

Tagasi üles