Kui õmblusmasin rikki läheb, on tegijal vesi ahjus (2)
26. juuni 2020, 00:00
Tartus Narva maantee 88 maja nurgast pääseb alla soklikorrusele otse õmblusmasinate töökotta. Müük, hooldus ja remont – teatab pleekinud kiri seinal. Meister toimetab taga valgusvihus, nimi Teet Toomsalu.
Till, till!
Uksekell heliseb iga kääksu korral. Üks proua tuleb, kaks pirakat maasikat peo peal: «Tere!»
«Sa jeerum …» vastab Teet Toomsalu marju vastu võttes.
Proua tuleb töökojast ära viima oma katteõmblusmasinat, mis mehaaniku kätt vajas.
«Ma panin Saksa niidid peale,» sõnab meister tööd üle andes.
«Neid niite ma isegi mõtlesin … Kas valget ka on?» uurib proua.
«Valget tuleb homme.»
«Mul on veel üks punane riie ootamas, äkki panna punast siis?» küsib proua.
«Kaks? Või kolm?»
«Kolm kindlasti,» on küsija nõus.
Niidid on õmblusmasinatest kõneldes oluline teema.
Kvaliteetse niidi poolis pole mitte ühtegi sõlme. Sõlm on saatanast. Jõuab nõela silmani, läbi ei mahu, hakkab üles-alla hüppama, tõmbab niidi pingule, hakkab nõela painutama... Nõel satub süstiku vahet käies valesse kohta, kostab raks, ja aamen! Masin on omadega kinni.
Jubedaid asju võib juhtuda kehva niidiga, seepärast on Teedul kliendile alati head Saksa niiti varuks, mis õmblusmasinat ei lõhu.
Masin peab samuti hea olema! Teet Toomsalu ei salli odavaid asju, mis tehtud selleks, et lollid ostaksid.
«Disain endal sihuke, et... Aga sees mängumootor, killadi-kolladi. Plastipläma täis. Käima hakates hüppab. Õudne!» kirjeldab ta.
Töökojas on mitu riiulitäit just niisuguseid õmblusmasinaid tolmu all, hirmuks kundedele, et nad mõistaksid, mida inimene elus valesti võib teha. Ühel masinal on kiri: «Töötasin 20 minutit kahe aasta jooksul.» Teisel: «Ainult raha võetakse, kõnni mööda!»
Teet Toomsalu sõnum maailmale on, et kvaliteet maksab, ära osta rämpsu. Või kui ostad, ära siis imesta, et vastu ei pea. Ja kui on puru, ära looda, et kõike parandada annab.
«Vahel on võimalik kahest üks kokku teha küll, aga see on mõttetu tegemine, sa ei saa mingit emotsiooni sealt,» ütleb Teet ja ohkab. «Ikka väga tuleb paluda...»
Teet näitab seejärel päris õmblusmasinaid, mida putitama asudes tal silm särama lööb. Näiteks see, mil painutatud vineerist kaas peal. Sees korralik käsiajamiga tööriist, rauast, istub kindlalt laual. «Selle saan korda,» lausub Teet.
Teine on pedaaliga kappõmblusmasin, juba ajalugu, Tšehhoslovakkia toode. Üks klient pakkus niisama, et võtku, viigu eest minema. Nüüd täiesti töökorras. Kui tahta, võib ka mootori peale panna.
Üleval riiulil on malmist iludus, lõvikäpad jalgadeks, vähemalt 150 aastat vana. Teet ostis selle Saaremaa antikvariaadist. Süstikuks piklik toru, nagu väike rakett. Poolidega plekk-karp kaasas. No kuidas sa jätad sellise ostmata?!
Kunded üle 20 aasta
Maiu Praakli on Tartu kutsehariduskeskuses rõivaste õmblemise õpetaja.
«Ma käin Teedu juures masinaid remontimas oma 20 aastat vähemalt,» räägib ta.
Üks on Maiu Praaklil tavaline koduõmblusmasin, teine on äärestusmasin, mille saab ka katteõmblusmasinaks ümber programmeerida. Katteõmblusmasinat läheb vaja näiteks trikotaažtoodetele, et alläärel või varrukasuus korralikult õmblusvarusid katta.
«Ma olen kogu koduse masinapargi Teedult ostnud,» ütleb ta. «Mõne aasta töötan ühe või teisega, ja siis vahetab ta selle mul uuema mudeli vastu välja. Vana ostab tagasi.»
/nginx/o/2020/06/26/13174020t1h1392.jpg)
Mis teeb meistrist hea meistri?
«Kuna ma õmblen kodus päris palju, siis ikka juhtub, et mõni masin otsustab kõige kiiremal ajal streikima hakata,» räägib Maiu Praakli. «Mitte kunagi ei ole Teet mind tagasi lükanud. Ta saab aru, et õmblejal on kiire. Kui kohe parandada ei saa, annab Teet mulle asendusmasina.»
Vastutulelikkus on see, mis teeb meistrist hea meistri.
Maiu Praakli käib Teet Toomsalu juures oma töövahendeid ka hooldamas. Niipea, kui kuuleb, et masin hakkab kõvemat häält tegema, läheb otsemaid. Puhastamine ja õlitamine on kaks tähtsat teemat. Isetegemisest ei piisa, teab Maiu Praakli. Õli tuleb masinasse sisse töötada, ei ole nii, et paned tilga peale ja tehtud.
Teet Toomsalu sõnum on, et kvaliteet maksab, ära osta rämpsu. Või kui ostad, ära siis imesta, et vastu ei pea. Ja kui on puru, ära looda, et kõike parandada annab.
Maiu Praakli ostis oma päris esimese õmblusmasina 1970. aastate lõpul, mil need olid defitsiit. Et õmblusmasinat üldse saada, pidi vanapaberit kogumispunkti viima, kus sai vastu talongid, need pidid olema, ja tutvus kulus ka ära. Esimene masin oli Veritas.
«See oli supermasin, õmbles nii riiet kui ka nahka. Vanadest impregneermantlitest tegin vennalastele ägedaid kombinesoone,» meenutab ta. «Midagi ei olnud ju saada, ja fantaasia liikus. Ma vist õmblesin kolm mootorit läbi, kõik muu pidas vastu.»
Milleks aga praegu ise õmmelda, kui poest on kõike saada või siis internetist tellida?!
/nginx/o/2020/06/26/13173692t1hb80a.jpg)
«Kui palju on neid, kes ei ole pidanud tegema midagi kas lühemaks või pikemaks? Või kitsamaks või laiemaks? Ja parandustöö ei lõpe ju kunagi,» vastab Maiu Praakli. «Teine võimalus on muidugi, et viskad minema...»
Maiu Praakli usub, et tänavune kevad võis panna inimesi taas mõtlema sellele, et mõne asja võiks ka ise kodus kokku vuristada. Õmblemine hakkab ausse tõusma.
Maiu Praakli on kõike õmmelnud. Viimasel ajal on ta erihuviks kujunenud võimlemistrikoode õmblemine.
«See on mulle hea vaheldus, kui ma koolist koju tulen, ja juhe koos on. Siis istun masina taha, ja tunnen, kuidas pinge kaob ja kõik on okei. Ja kui õmblemine meeldib, siis tulevad asjad ilusad.»
Ka Riina Kahu on Teet Toomsalu klient olnud üle paarikümne aasta.
«Sellele mehele oleks medalit vaja,» ütleb ta. «Te võibolla ei usu, aga ta kuulab kõrvaga ära, mis masinal viga on. Ta ei pusserda selle kallal nädal aega.»
Riina Kahu õmbleb meelsasti padjapüüre ja tekikotte. Leiab Abakhanist ideaalse voodipesumaterjali 70 protsendi allahindlusega, valib pitsid juurde... Parasjagu on tal tuttuus masin. Sai Teedult lisatarvikud ja koolitust. Kui midagi segaseks jäi, siis on abi lähedal.
«Tal on nuti ja mul on ka nuti, ja siis videokõne panen käima ja siis ta räägib mulle,» ütleb Riina Kahu, kiites moodsa aja telefonide võimalusi.
Luhtunud plaan
1990. aastate algul tahtis Teet Toomsalu minna juurat õppima. Et aru saada, mis elu juristi ees ootab, töötas aastakese linnakohtus sekretärina.
«Õhtuks olid kõigil närvid läbi ja näod punased,» meenutab ta ja rohkem oma juuraõpinguid ei kommenteeri.
Teedul oli üks vahva naabrimees, kes oskas õmblusmasina süstikut välja freesida. Teet pani sellist oskust väga imeks. Mees oli vana, aga Teedul jutt temaga jooksis. Otsustas õmblusmasinaid ise paremini tundma õppida ja asus raamatuid kõrvale lugema. Siis sai Sangarisse tööle, seal oli väljaõpe kohapeal. Hea mitu aastat töötas mehaanikuna, kuni oma äri püsti pani.
Kui vaja, õmbleb Teet ka ise. Palistab kardinaid, teeb pükse lühemaks. On jopel lukku vahetanud. Mäletab, et ta ema paikas riideid, kui need katki joostud sai. Perekonnas liigub lugu sellest, et Teedu vanaema ema olnud peen naine, kes andnud Tartus tütarlastele õmbluskursusi. Vanavanaema nime Teet enam ei mäleta.
