Taavi Vaikjärv: tunnistagem, me ju polnud digiõppeks valmis (1)

, Eesti 200 Tartu piirkonna juht
Copy
Taavi Vaikjärv
Taavi Vaikjärv Foto: Margus Ansu

Tartust võiks saada tuleviku hariduse tippkeskus, miks me seda võimalust siis ei kasuta?

Kõigil õpilastel, õpetajatel, koolidel ja lapsevanematel on käes kauaoodatud ja suure tööga välja teenitud suvepuhkus. Selle õppeaasta viimane osa oli aga igas mõttes erakordne: oli eriolukord, oli erilisel moel õppimine, oli eriliselt huvitav ja ka eriliselt väsitav. Kellegi jaoks oli eriliselt mõnus ja hea ise õppida, omas tempos ja omal moel. Teistel jällegi eriliselt nukker, üksildane ja frustreeriv. Siiski, olenemata kõikidest tunnetest, julgen ennustada, et selline õppevorm – kaugõpe digivahendite abil – on tulnud, et jääda. Mitte kontaktõpet asendama, aga seda täiendama ja toetama. Seega peaksime praegu võtma kokku tarkuseterad seni kogetu põhjal ja nendest õppima.

Seda, mida teinekord paremini teha, on palju, kuid mina keskenduks kolmele aspektile: õpilaste iseseisva õppimise oskused ja digipädevus ei olnud iseseisvaks õppeks piisaval tasemel, õpetajate digipädevus ja ettevalmistus ei olnud piisav ja neil puudusid digitaalsed õppematerjalid ning koolidel puudus digitaalne õpikeskkond, kus õpet korraldada.

Tartul on erakordne võimalus ära teha Tiigrihüpe 2.0 haridusvallas ning minna sügisel uuele õppeaastale vastu parimas valmisolekus. Teen ettepaneku Tartu linnavalitsusele võtta endale suur ja julge ülesanne koolipidajana ning viia Tartu koolid digihariduse lipulaevaks Eestis ja maailmas.

Tartu Tiigrihüpe 2.0 tähendab kolme ülesannet linnale: ehitada ühtne digitaalne õpikeskkond või muretseda see kõikidele koolidele, leida koolidesse tugispetsialistid koolidesse, kes aitavad õpetajatel õppe kolida osaliselt internetti, ning koolitada õpetajaid, aga ka lapsevanemaid ja õpilasi.

Kui digipädevuste ja iseseisva õppimise oskuste arendamisega oleks kõik senimaani korras olnud, siis meil poleks eriolukorra ajal olnud šokiks see, kuidas õppida ja oleksime saanud keskenduda sellele, mida õppida.

Mis asi on digitaalne õpikeskkond? Digitaalse õpikeskkonna all pean silmas rakendust, kuhu on koondatud õppematerjalid, õpiülesanded ja -juhised ning harjutusülesanded ja testid.

Kõige tähtsam – õpikeskkond võimaldab õpetajal täita oma peamist ülesannet ehk anda õpilaste töödele tagasisidet, kuigi see võib olla osaliselt ka automatiseeritud. Vahe tegemiseks, e-kool ei ole õpikeskkond. See on digitaalne suhtlusvahend kooli, õpilase ja lapsevanema vahel.

Digitaalne õpikeskkond on sama palju õpikeskkond kui klassiruum ja selles valitsev õhkkond. Kui me ootame, et klassiruumis oleksid mugavad toolid-lauad, tahvel ja võimalus õpetaja käest küsida ning kaaslastega koostööd teha, siis ka digitaalselt õpikeskkonnalt ootame sedasama, ootame intuitiivset ja lihtsasti kasutatavat kasutajaliidest, õppimiseks vajalikke töövahendeid ning võimalust õpetaja ja klassikaaslastega näiteks jututoa või video vahendusel suhelda.

Koolide ja õpetajate suur autonoomia on hea, sest annab paindlikkuse pakkuda õpetamisele võimalikult individuaalset lähenemist, kuid sellel on ka puudusi. Kasvõi see, et raske on teha suuri projekte, ja digipööre on üks selliseid.

Ühel koolil üksinda ei ole piisavalt ressursse, et luua oma digitaalne õpikeskkond. Ühendades ressursid oleks mitme kooli peale palju lihtsam midagi teha või kui vastav toode sisse osta, siis ühishankega oleks tõenäoliselt võimalik parem pakkumine saada.

Sama on õpetajate koostööga. Kümned õpetajad vaevlevad samal ajal probleemi ees, kuidas luua parimat digitaalset õpikogemust. Ega iga õpetaja kirjuta ise ju õpikut, seega ka palju digitaalset sisu oleks võimalik koos luua ja kõikidel kasutada.

Praegune kriis tingis selle, et õpetajad pidid kasutama seda, mis oli entusiastide looduna olemas, või olemasolevate vahenditega midagi kiiresti looma, kuid mis sundis õpilasi lõpuks kolme-nelja-viie veebikeskkonna vahel liikuma.

Ühel koolil üksinda ei ole piisavalt ressursse, et luua oma digitaalne õpikeskkond.

Tartu koolides töötavad ühed Eesti parimad õpetajad ning ühine digiõppe platvorm annaks kõikidele Tartu (ja miks mitte Eesti) õpilastele võrdse ligipääsu parimale haridusele. Koostöö ei sünni iseenesest ja on ülioluline, et omavalitsus koolide omanikuna võtaks organiseerimise initsiatiivi enda kätte.

Saaksime kaks kärbest ühe hoobiga. Investeerides praegu digiharidusse, tasub meeles pidada juba olemasolevaid ülesandeid, sest tekib võimalus samal ajal ka neid lahendada ja tulevikus kokku hoida miljoneid.

Planeerimisel olev haridusvaldkonna arengukava aastani 2035 tõstab näiteks esile, et eelmise arengukava eesmärgiks seatud üleminek nüüdisaegsele õpikäsitlusele ei ole praktikas koolides rakendunud. Digiharidus on olemuselt juba õpilasekesksem ning kui seda liiki õpikogemuse planeerimisele veel tähelepanu pöörata, on võimalik poole aastaga saavutada paljugi sellest, mis aastatega on jäänud tegemata, sest loodetavasti kandub see mõttemall üle ka klassiruumi.

Ainekeskse ja teadmistele orienteeritud õpikäsitluse puudused said ka valusalt selgeks, kui vanematele langes eriolukorra ajal suur koormus õpilaste õppimise toetamisel. Kui digipädevuse ja iseseisva õppimise oskuse arendamisega oleks kõik senimaani korras olnud, poleks meil olnud šokk see, kuidas õppida, ja oleksime saanud keskenduda sellele, mida õppida.

Tõenäoliselt kasvas väga paljude õpetajate koormus kaugõppe ajal märgatavalt. Osaliselt oli see tingitud vajadusest kiiresti õppetöö ümber korraldada, aga osaliselt ka sellest, et sobivaid digiõppe vahendeid ja keskkonda siiski ei olnud ja palju oli nn käsitsitööd.

Arvestades süvenevat õpetajate puudust, on aeg otsida lahendusi, kuidas kooli tuua rohkem töökäsi ja õpetajate aega tõhusamalt kasutada. Kui viia osa õppest üle digitaalsesse keskkonda, väheneks pikas plaanis õpetajate koormus või õigemini koormus jääks tõenäoliselt samaks, aga üks õpetaja jõuaks kaugemale ja tegeleda rohkemate õpilastega.

Veel tasub mõelda, kas on võimalik vabastada õpetaja tööülesannetest, mis vajavad väga spetsiifilisi oskusi või madalamat kvalifikatsiooni kui pedagoogi oma. Üldises plaanis tähendaks see seda, et kooli personal muutub mitmekesisemaks. Digiõppe puhul aitaks haridustehnoloogide palkamine, need on inimesed, kelle ülesanne on õpetajat abistada digitaalse õppematerjali loomisel.

Kui eelnev kokku võtta, siis Tartu on ideaalne koht, kus välja arendada Eesti koolide digiõppe suutlikkus. Tartu on piisavalt suur omavalitsus, et omada investeeringuteks raha, ning siin on piisavalt koole, et kulutus end ära tasuks. Tartus on tugevaid koolijuhte ja uuenduslikke õpetajaid, kelle tegevust toetada ja kellele arenduste elluviimisel toetuda.

Tartus on ülikool, millel on oma pedagogicum, ja haridusuuenduskeskus, kellelt lähedalt oskusteavet ammutada. Seega kui Tartu ei ole paari aasta pärast Eesti ja miks mitte maailma hariduse tuleviku juht, siis me oleme ühe võimaluse maha maganud ja saame selles süüdistada vaid enda pealehakkamise puudumist.

Valitsus on andnud signaale, et nemad investeerivad kriisi ajal asfalti ja betooni. Tartu kui heade mõtete linn võiks investeerida laste haridusse ja tulevikku.

Kommentaarid (1)
Copy
Tagasi üles