Toomas Kandimaa, kas peatreeneri koht oli kauaoodatud sünnipäevakingitus?

See on tulnud ka varem jutuks, mis seal salata. Tundsin, et nüüd on õige hetk võtta selline vastutus. Olen abi­tree­ne­ri­­na õppinud erinevate treenerite kõrval häid asju. Pole palju treenereid, kes saavad kiidelda, et neile sellist kohta mitu korda pakuti. Kui võimalus antakse, siis üks kord. Nüüd oli aeg see samm teha ja kui oleksin ära öelnud, poleks ehk seda võimalust enam tulnudki.

Olete olnud abitreener viimased 15 aastat. Mida olete õppinud?

Olen abitreenerina töötanud väga erinevate võistkondadega. Kui ühel hetkel jõuame eurosarjas nelja parima sekka ja teisel hetkel öeldakse, et korvpalli toetamine lõpetatakse üldse ära ning ennast tuleb sellisest seisust üles ehitada, siis neid asju ei saa võrrelda. Kerge ei saa peatreeneril kindlasti olema, eriti praegu. Tuleb arvestada, et meil tulevad keerulised ajad, peame rohkem arvestama oma noortega ja leidma juurde nii palju tugevust kui võimalik.

Koroonakriis pööras spordi pea peale. Kuidas olete toime tulnud?

Kui võistkonnast rääkida, siis tegelikult paljud poisid lõpetasid siin koos hooaja ära. Me treenisime nii kaua, kui oli võimalik. Nüüd on mõned mängijad läinud koondiste juurde, sest Tallinnasse tehti korvpallikodu. Meie oleme suvel treeninguid jätkanud, sest puhkepaus oli justkui juba ära. Natuke kartsin, et äkki meeskond on vormist väljas, aga testimise tulemused näitasid, et füüsiline vorm on enam-vähem. See andis meile julgust tugev treeningtsükkel juurde teha. Oleme saanud treenida tublid viis-kuus nädalat, teeme nüüd lühikese pausi ning juulikuus hakkame valmistuma uueks hooajaks.

Kuidas mängijatele selline hooaja lõpp mõjus?

Kui tegemist on vanema mängijaga, oleks temal olnud raske tulla tagasi treenima, kui mõtted on mujal. Aga meil olid ühes vanuses noormängijad, kellel silm särab siiamaani. Isegi väsinuna tuleb neid platsil tagasi hoida ja puhkama suunata. Muidugi on treenerina lihtsam, kui meeskonnas on inimesed, kes tahavad mängida.

Kas uue meeskonna koosseis on paigas?

Läbirääkimised alles algavad. Sihime nii, et augusti alguseks oleks kompott koos. Välismängijad tulevad niikuinii alati viimasel hetkel, kohalikud poisid saab ehk juulis paika.

Milline on teie käekiri võrreldes Priit Venega?

Kindlasti olen võtnud Priidult mõned jooned kaasa. Samas on mul omi mõtteid ning tuleb leida sobiv taktika, mis meie noormängijatele sobiks. Kas me üldse peame nendega nii väga akadeemilist korvpalli mängima? Ei pruugi. Võib-olla muudame taktikat, aga see alles selgub.

​Millise eesmärgi seate uueks hooajaks?

Et kas paneme tulemuste teemal kohe surve peale? Minul on muidugi hea öelda, et võtame sammhaaval ja poeme selle taha, kui segane kõik on. Aga selge on see, et mängijatega tuleb lepingud paika saada. Ja ega kaotama ei taha ju keegi minna. Iga mäng tahetakse võita – seda arvan nii mina, klubi kui ka meeskond.

Kuidas teil Tartu korvpalliringkonnas suhted on? Eri pooltelt on tulnud tugevaid sõnumeid, mida peaks esindusmeeskonnas muutma.

Ega siin lihtne ole, kui arvestada seda, kus Tartu korvpall oma tulemuste poolest on kunagi olnud. Samas ma ei näe ka väga head alternatiivi sellele, kui ülikool ja Tartu linn selja tagant ära astuksid. Oma klubi teha on üsna keeruline. Peame antud võimaluste juures parima välja võtma ning keskenduma publikule, fännidele ja võitudele. Tuleb samm-sammult kõik üles ehitada, sest valget rahalaeva meie poole ju ei sõida.

Kui mängijad pole palgalised ja neil on teisi kohustusi, kuidas jõutakse treeningutel maksimum anda?

Mõned poisid on vanemaks saanud ja gümnaasiumi ära lõpetanud. Ülikoolis on programm paindlikum ja mängijad saavad oma päeva paremini planeerida. Jah, eelmisel aastal oli olukordi, kus keskkoolipoisid tulid trenni kohale, aga ei olnud täiesti fookuses. See on kindlasti spordis üldine probleem, millest ei saa üle ega ümber, kui meeskonnas on noormängijad. Pigem võib meie eesmärk näidata, et saab kõiges tasakaalu leida ja edasi areneda.

​Kuidas saada õige sünergia paika kiiremini kui eelmisel hooajal?

Peab olema konkreetne mänguplaan, aga alati sellestki ei piisa. Kui uued mängijad kokku saavad, võtab aega, et leida oma koht nii väljakul kui ka võistkonnas üldiselt. Mulle meenub ütlus, et palju asju pannakse paika riietusruumis, aga seal pole treeneri koht. Seega suur roll on mängijate omavahelisel läbisaamisel ja treeneri selgel arusaamal, mida ta meeskonnalt ootab.