Tiia Kõnnussaar: kui seda metsa ees ei oleks

Tiia Kõnnusaar Foto: Erakogu

Lehelugejad on saanud jälgida Ihaste rahva võitlust oma kodukandi metsatuka pärast. Nüüd näib, et see võitlus on kaotatud. Tartu linnavolinikud toetasid elamute rajamist Männimetsa tee ja Hipodroomi vahel olevale metsaga kaetud alale. Mõni mõis? Mis siin enam kirjutada, karavan läheb edasi.

Ihaste võlu on mets linnas. See on see, miks inimesed on sinna üldse oma kodusid ja suvekodusid rajanud − on ju ka kesklinnale lähemaid elupiirkondi. Kui mets Ihastest ära kaotada, kaob Ihaste unikaalsus. Ihaste mõttes oleks see sama kui võtta Toomemäelt puud maha ja teha sinna eramud. Jube mõeldagi. Ärme üheülbastame Tartut. Tartu võlu on tema eripalgelisus. Kord tehtud lühivaateline muutus mõjutab inimesi veel põlvkondi ja kaotab usalduse. Tarkust ja pikka vaadet otsustajatele. Just nii kirjutasin oma Facebooki lehel päev varem ilma erilise lootuseta, et sel vähimatki mõju oleks.

Otsust kuuldes tundsin siiski abitust ja kahetsust.

Olgu kohe öeldud, et mõistan ka linna positsiooni, mida on selgitanud nii linnavalitsus kui ka linna üldplaneeringu- ja arenguteenistuse juhataja Indrek Ranniku. Maatükk oli eravalduses, taheti maaomanikule vastu tulla, vastukaaluks saab Tartu osa metsast enda omandisse. Linnal on omandis oleva metsa eest võimalik hoolt kanda, arendajad saavad ehitada, Tartu saab juurde rahulolevaid elanikke. Jah, aga ...

On talv. Sõidan koju, oma äsjasoetatud kodukesse vana ja uue Ihaste piiril. Kui jõuan Emajõe luhale, läheb hing kergemaks. Linnamelu jääb selja taha. Lumine männimets kurakätt on justkui muinasjuturaamatu pildilt. Sõidan mööda lumest puhtaks lükatud ja valgustatud peatänavat. Ihaste, mis oli peamiselt nõukogudeaegsete suvilate piirkond koos kõigi tolle aja võlude ja hädadega, on pea tundmatuseni muutunud. Hüvakätt on valged funkstiilis villad.

Peatänav on korda tehtud; suviti saab siin sõita jalgratta ja elektrirattaga, rulatada ja lapsevankrit lükata; igal aastaajal näeb nooremaid ja vanemaid koeraga jalutamas, jooksmas või kepikõndi tegemas. Suvekodusid on hakatud jõudumööda ümber ehitama aasta ringi elamiseks ja maju üles vuntsitud. Hekid ja aiad on imetlusväärses korras.

Õnneks on säilinud ka Ihaste eklektilisus ja vanad suvilad, mõnigi lipp lipi ja lapp lapi peal. Ja selle kõige keskel, imede ime, on alles jäänud suur tükk metsa. See, mis annab Ihastele tema unikaalsuse.

Me elame suurte muutuste ajal. Väga palju on hästi läinud, on õnneks läinud, palju on meie oma inimeste visa töö ja targa mõtlemise tulemus. Tartust, üheksakümnendate alguse tuhakarva linnast, mille ajaloolist kaunidust varjutas okupatsiooniaastate kiht, on saanud linn nagu väike pärl Emajõe ääres.

Muidugi, mitte kõik muutused pole olnud õnnelikud ja mõnikord on muutuste vastu ka protesti avaldatud.

Kas me pole oma arengu- ja muutmistuhinas aga kriitilise piirini jõudmas − pean silmas just linnamiljööd − ning majanduslik otstarbekus hakkab üles kaaluma seda raskesti sõnastatavat, mis teeb Tartust Tartu, Ihastest Ihaste ja annab inimestele rahu- ja õnnetunde siin elamisest?

Kujutlegem näiteks Magistri tänava parkimismaja, mis hakkab Lutsu raamatukogu klassikaliselt kaunist hoonet varjama ja katkestab linnaruumi sissetungija moel. Vanasti olla seal turuplats olnud. Mõeldes suvisele Vabaduse puiestee avamisele jalakäijatele ja linnarahvale (mis minu meelest on vahva eksperiment ja palju parem mõte kui sulgeda linn suurte lärmakate (moto)spordiürituste tarbeks, mis ei pea ju ilmtingimata südalinnas olema) − kas ei võiks Magistri tänava platsil, tulevase parkimismaja asukohas olla hoopis tänavakohvikute ala ja käsitööturg, nagu on paljudes Euroopa linnasüdametes? Pealegi veel vaatega jõele! Või ehk on mõni veel parem lahendus?

Vahel tundub, et liiga lihtne on minna sildistamise teed. Mõni silt lõpetab arutelu. Eesti inimesed on «alati kõige vastu», oli pealinnast kuulda pahameelt, kui tartlased ütlesid tselluloositehasele «ei». Jälle kohalikud protestivad, tüütu! Seisavad progressil ja heaolul ees. Pidurdavad majandust. Ei austa eraomandit. Omanikul on ju õigus?

Ühesõnaga, kui sa pole plaaniga kohe nõus, oled tagurlane, kuigi enne lõikamist võiks mõõta mitte üks, vaid üheksa korda.

Kas me pole oma arengu- ja muutmistuhinas aga kriitilise piirini jõudmas − pean silmas just linnamiljööd − ning majanduslik otstarbekus hakkab üles kaaluma seda raskesti sõnastatavat, mis teeb Tartust Tartu, Ihastest Ihaste ja annab inimestele rahu- ja õnnetunde siin elamisest?

Linn ei saa lähtuda ainult majandusest ja eraomanike huvidest. Linna valitsemine ei tähenda vabaturuloogika kummardamist. Linna ülesanne on valgustatud valitseja kombel tõusta kõrgemale, näha suurt pilti ja hoida jäme ots enda käes. Kaaluda eri huvisid, ent otsus langetada avaramast hüvest lähtuvalt.

Tselluloositehase juhtumi puhul oli linnal tarkust hoomata neid esiotsa nähtamatuid mõjureid, mida tehase olu Emajõe kaldal linnale kaasa toonuks. Jah, mõnevõrra elavdanuks tehas majandust. Aga ei, nii suur saastav tehas ei sobi ülikoolilinnale, jõele ega Peipsile. Punkt.

Tselluloositehase peatamine on siiski erakordne juhtum. Palju harilikum on, et elanikud protestivad, peavad kirjavahetust ja koosolekuid, ent asjad lähevad omasoodu.

Üheksa korda mõõda, üks kord lõika, ütleb rahvatarkus. Tarkus on ka ebaõnnestunud otsuste üle vaatamine ja parema valiku tegemine (mida tuleks, näiteks, paljude tartlaste arvates teha Rail Balticu puhul, aga see selleks). Kas linna kui terviku huvides poleks parem lahendus olnud pigem Ihaste metsatuka linnale ostmine või omanikele vastutasuks asenduskruntide andmine, selle asemel et mets osaliselt hoonestusmaaks vormistada?

Suurte muutustega on veel üks häda. Me oleme alates laulvast revolutsioonist rahvana elanud pidevate muututuste pöörises. Ka siis, kui muutused on head, nõuavad need inimeselt lõivu.

Miski ei püsi sama isegi eraelu tasandil: lapsed sünnivad ja vanad surevad, lõpetatakse koole, abiellutakse ja minnakse lahku, vahetatakse elu- ja töökohta. Inimese hing peab selle kõigega toime tulema.

Läbi ajaloo on koduümbrus, maastiku püsivus olnud see, mis on andnud inimese hingele turvatunnet ja rahu. Kodulähedane või muidu tuttav mets, kus on ikka käidud seenel ja marjul. Minu ema, kes on ära teisele poole rännanud, oli kange naine. Ent isegi tema käis, kui pinged üle pea lõid, väikeses metsakülas oma isa lapsepõlvekodu trepil istumas, et hingerahu tagasi saada. Ta käis seal salaja ja omaette − sain sellest teada alles peielauas.

Linna valitsemine ei tähenda vabaturuloogika kummardamist. Linna ülesanne on valgustatud valitseja kombel tõusta kõrgemale, näha suurt pilti ja hoida jäme ots enda käes.

Õnneks oli emal koht, kuhu minna; paik, mis tema hinge toitis. Kuhu minna, kui käib lakkamatu lageraie? Kust leida pelgupaika? Kord muudetud maastikku enam tagasi ei saa. Seepärast on vaja väga põhjalikult mõelda, enne kui haarata kirves või labidas maasse lüüa. Isegi Supilinn, millel muinsuskaitse kiivalt silma peal hoiab, on saanud vaeste, pättide ja boheemide romantilisest agulist jõuka keskklassi ihaldatud elupaigaks.

​Nii lihtsalt läheb, mitte ainult Tartus, vaid ka mujal Euroopas. Ent kui kaovad ka looduslikud maamärgid ja linna ajalooline struktuur, ei ole enam midagi, mis oleks püsiv ja pakuks toetuspunkti.

Viimaks, rohealade kaduda laskmine ei ole tark ega otstarbekas. Metsad kaitsevad meid kliimakriisi ajal ülekuumenemise eest ja hoiavad linna elamiskõlblikuna. Seniste arusaamade kohaselt võib arvata, et roheliste piirkondade tähtsus kasvab tulevikus hüppeliselt. Aveliina Helm mõõtis üle-eelmise suve kuumalaine ajal temperatuuri Tartu kesklinnas parkimisplatsil ja puude all. Õhutemperatuur oli 31 °C, teekattel 40–45 °C, murul puude varjus 27–28 °C. Eakatele ja südamehaigetele on 15–20 kraadi võrra madalam temperatuur palavaga elutähtis.

Vaimselt räsiva koroonakriisi ajal oli Ihaste mets jalutajaid ja sportijaid täis. Lonkisin mändide all ja olin sügavalt tänulik, et ajal, mil soovitati kodus püsida, oli mul võimalik suurema ettevõtmiseta lihtsalt minna ja metsas kõndida, metsa lõhna sisse hingata. Uus-Ihaste-poolne tukk on tihedalt radu täis tallatud. Isegi liiga tihedalt. Inimesed möödusid üksteisest viisakalt vahet hoides, kes kõndis, kes jooksis, kes sõitis rattaga.

Millegipärast eelistasime tol rahutul ajal siledatele kergliiklusteedele metsaradu. Miks küll? Ju on see sootuks ürgsem vajadus, kui siinsel lehepinnal seda ära seletada annaks.

Ihastesse jääb metsa muidugi veel. Aga külgedelt nuditud ja majadega piiratud metsatukast saab arvatavasti pigem väike park. Mets linnas taandub ja muutub millekski muuks, Ihaste muutub äkitselt teistsuguseks.

Ihaste inimestel ei ole kindlustunnet: on üsna tõenäoline, et ilmub mõni järgmine maaomanik või tekib linnal hea plaan, mida puude asemele ehitada. Ihaste januneb algkooli ja lasteaia, kohviku ja raamatukogu järele, et magalast ja suvilapiirkonnast saaks päriselt ka linnaosa, kus inimestel oleks võimalik kohtuda, suhelda ja tuttavaks saada. Annaks, et tulevaste ehituste puhul mõeldaks kõigepealt sellele, mis Ihastest üldse Ihaste teeb. Mis teeb Emajõe Ateenast Euroopa kultuuripealinna kiiduväärse ambitsiooniga õpetada teistele rahvastele ellujäämise kunsti; mis teeb temast rohelise linna.