Koolilõpetaja Helery Hindriksoo: terve see suvi saab olema üks reedene rõõm

Täna pärast lõpuaktust on Helery Hindriksool kavas väike peresisene koosviibimine. Sealt edasi, enne järgmisi suuri poovikive kavatseb ta suve nautida. Foto: Margus Ansu

Täna Tartu Petersoni gümnaasiumi lõputunnistuse kätte saav Helery Hindriksoo jagab eredaid hetki gümnaasiumiajast ja räägib, kuidas noored saaksid olla veel iseseisvamad. «Kuna ma ei ela üksi ega käi regulaarselt tööl, siis ma paljuski sõltun veel vanematest. Muus tunnen aga, et tulen juba iseseisvalt hästi toime ja olen valmis järgmiseks eluetapiks,» ütleb ta.​

Helery Hindriksoo, millises koolis sa varem õppisid ja mida eriti kasulikku sealt kaasa said?

Õppisin Kambja Ignatsi Jaagu põhikoolis ja olen sellega tõesti väga rahul. Ühe aasta käisin ka endises Tartu kunstigümnaasiumis. Mulle meeldis mõlemas koolis, sain tuttavaks väga erinevate inimestega ja suhtlen paljudega siiani. Kuigi linnakoolis käisin ainult aasta, siis õppisin ja arenesin seal enda arvates tohutult palju. Usun, et tänu mõlemale koolile sain hea vundamendi eluks ja olen selline, nagu olen, just eeskätt tänu koolidele.

Miks sa valisid just Petersoni gümnaasiumi? Mis paelus?

Petersoni gümnaasium lihtsalt tundus õige. Mulle väga meeldis ka sellele koolile omane moodulite süsteem, kus õpilane saab valida kaks-kolm lisaainet. Minu valikus olid hispaania keel ja riigikaitse.

Eks eredad hetked ole seotud eelkõige mu klassiga, aga kohtusin ka väga ägedate õpetajatega. Õpetajad, kes lisaks teadmiste jagamisele avardasid ka suuresti minu maailmapilti ja muutsid koolipäevad vähem rutiinseks.

Koroonakriisi tõttu möödus sinu gümnaasiumi lõpp kaugõppes. Kuidas see sul sujus? Kas tundsid millestki puudust?

Mulle väga meeldis kodus õppida. Sain ise planeerida oma aega ja seda jäi õppimise kõrvalt palju üle. Samas oli koolis õppides hoopis teine keskkond, sai teistega suhelda ja arutada. Aga tänu sellele, et õpetajad andsid mitmekesiseid ülesandeid, oli kodus huvitavam õppida. Õpetajatega sai alati küsimuste või raskuste korral suhelda ja kõik sujus hästi.

Kui palju sul tuli kolme aasta jooksul motivatsioonist puudu? Kas oli ka hetki, mil mõtlesid, et ei jaksa enam?

Kümnenda klassi alguses oli küll selline tunne, et ei jaksa. Mul oli kohe esimesel perioodil kaks lisaainet, koolipäevad olid väga pikad ja õppida oli palju. Õnneks jäi see ainsaks korraks. Kuna mul on alati olnud kindel siht, siis motivatsioonist rohkem puudu ei tulnud. Aga see ei tähenda, et raskusi poleks olnud.

Ma ei ole päris kindel, et see nüüd kõige lihtsam eluetapp oli. Eks tagasi vaadates tundubki kõik üldjuhul kergem ja tulevased probleemid näivad palju raskemad.

Sa saad hõbemedali. Mis sa arvad, mida tuleks teha, et tulevikus oleks medalistide arv praegusest suurem?

Eks õppimise tahe erineb õpilaseti ja on väga seinast seina. On neid, kes tõesti tahavad väga õppida, ja on ka neid, kes lihtsalt kuidagi kooliga ühele poole püüavad saada. Alati võiks ja saaks tublisid rohkem olla, aga minu meelest on ka Tartu koolide tänavune 106 medalisti päris hea tulemus. Medalistide arv sõltub suuresti sellest, kui palju on õpilastel parasjagu motivatsiooni ja tahtejõudu.

Öeldakse, et gümnaasiumi lõpetamisega lõpeb ka inimese elu kõige lihtsam etapp, sest edasi tuleb olla iseseisvam ja võibolla töölegi minna. Kui iseseisvana end praegu tunned? Kui hästi sinu eakaaslased siin Tartus iseendaga hakkama saavad?

Ma ei ole päris kindel, et see nüüd kõige lihtsam eluetapp oli. Eks tagasi vaadates tundubki kõik üldjuhul kergem ja tulevased probleemid näivad palju raskemad. Iseseisvuse koha pealt ma arvan, et seda saab ka mitut moodi mõõta. Kuna ma ei ela üksi ega käi regulaarselt tööl, siis paljuski sõltun veel vanematest. Muus tunnen aga, et tulen juba iseseisvalt hästi toime ja olen valmis järgmiseks eluetapiks. Usun, et noor inimene saab hästi hakkama sellisel juhul, kui ta piisavalt tahab ja pingutab.

Iga koolilõpetaja seisab silmitsi tähtsate otsustega. Kellena sina end tulevikus näed? Kui palju see erineb sellest, kelleks sa tahtsid väiksena saada?

Minu puhul on tulevikuplaanid aja jooksul väga palju muutunud.

Mäletan, et lasteaias käies mõtlesin, et minust saab kindlasti tantsija. Põhikoolis pakkus huvi advokaadiamet ja vahel on olnud ka plaan minna sisekaitseakadeemiasse. Praegu on aga mu siht minna edasi õppima meditsiini, kuid samas tunnen, et see pole tingimata ainus valdkond, kus võiksin end harida. Eks elu näitab.

See intervjuu ilmub reedel. Ansambel Hampelmann esitas 1980. aastatel menukalt laulu «Reedene rõõm». Selles on juttu kellestki, kes läheb reedel vanni töönädala mustust ja tuska maha pesema ning puhtusest ja värskusest inspireerituna hakkab rõõmsat, kirge ja joovastust tulvil laulu looma. Mis on koolilõpetaja reedene rõõm?

Kuna kool on nüüd läbi, siis ilmselt on terve eelolev suvi üks reedene rõõm – kellele rohkem, kellele vähem.

Mida sa sel nädalavahetusel teed?

Reedel on lõpuaktus ja peale seda tuleb peresisene koosviibimine. Õnneks on praegu mõnusad soojad ilmad ja pole mingit probleemi värskes õhus mõnusalt aega veeta. Naudin suve.

Intervjuu teinud suvereporter Kertu Rannu lõpetab Tartu Jaan Poska gümnaasiumi sel pühapäeval. Tartu Postimehe toimetus soovib talle palju õnne ja tuult tiibadesse!

Soovitused sel sügisel 12. klassi minejatele

• Usu endasse ja oma tegemistesse.
• Mõtle selgeks, mille pärast sa midagi teed või mille nimel vaeva näed.
• Kui kuidagi ei saa, siis kuidagi ikka saab!
• Mida varem sa oma kohustused täidad, seda kergem on sul hiljem.
• Ära ela ise oma elu keeruliseks.