Lemmit Kaplinski: Tartu linna rohepesu

Vanemuise teatri ees olev niitmata plats.  Foto: Margus Ansu

Tartu peab end uhkusega roheliseks linnaks ja vaade toomkiriku platvormilt vaid kinnitab seda: kohati on raske näha puude taga linna. Haljastuse kujundamisel võib aga kergesti juhtuda, et rohelus on vaid värv, üks suur maalritöö nagu Ellen Niidu samanimelises raamatus. Mina nimetan seda rohepesuks, kui me räägime vaid värvist ja jätame kõrvale sisu, nagu parkidest ja haljasaladest rääkides kergesti juhtuda võib.

Oleme harjunud kujundama keskkonda vaid enese vaatenurgast lähtuvalt ja silmale on ühteviisi ilus nii õiemuru kui kunstlill restoraninurgas, kas pole? See aeg aga, mil me saime vaid enese vaatenurgast lähtuda, on möödas. Ka linnahaljastuses on vaja pidada silmas võimalusi, mida pargid pakuvad meiega sama ruumi asustavatele loomadele, lindudele, putukatele, aga ka natuke erineva maitsega kaaslinlastele.

Selle vajaduse tingivad mitmed põhjused, aga kõige üldisemalt ei saa me enam mööda vaadata tõsiasjast, et linnastuv inimkond hammustab päev-päevalt tükk-tükilt ära nende loomade, lindude ja putukate kodud ja rajab sinna enda omad. Ka Tartus on kerkinud uusarendused nii linna servades kui ka Supilinnas, Ihastes, Ränilinnas ...

Seesama protsess kordub üle maailma ja liikide kiirenev väljasuremine ei ole enam ammu teooria, vaid kurb igapäevane tegelikkus. Igaüks saab anda oma väikese panuse sellesse, et hoida ja hooldada lappi maad, mis on sellistele põgenema aetud liikidele uueks koduks. Just linnadel on kanda kasvav vastutus, sest kuigi me veel mõtleme sõnadega «maal» ja «linnas», hajub see piir kiirelt. Ja «päris» maal ei ole enam puutumatuid metsi ja kariloomadega puisniite, vaid põllud, kus kasvab meie toit, ent ei midagi muud. See, millest me mõtleme kui maakohast, võib olla liikide poolest veel vaesem kui linnasüda. Viimane võib aga hoopistükkis, õigete hooldusvõtete korral, olla korraga nii elurikas kui ka ilus.

Mõistagi on ilu vaataja silmades, ja nagu ennist viitasin, peab linnahaljastus vastama erinevatele maitsetele ja pakkuma midagi erinevatele linlastele. On selge, et Tartus on mitmeid haljasalasid, kus käib väga palju rahvast ja kus seetõttu on vaja kasvatada tihedat piknikumuru, mis talub hästi tallumist, ei paku samas aga silmale erilist vaheldust. Seal aga, kus liikumist harvem, pole ühtegi head põhjust niita iga nädal maha võililli, ristikheina, raudrohtu ja kõike muud, mis seal kasvada tahab ja tolmeldajatele toitu pakub.

Kahest-kolmest korrast aastas täiesti piisab, kuid kindlasti on niita vaja – sellega on taimed ka aastatuhandete jooksul kohastunud ja nii väldime võsastumist seal, kus me seda ei soovi. Pelgalt selle lihtsa sammuga leiame igalt ruutmeetrilt varsti mõne taimeliigi asemel vahest kümme, kakskümmend või rohkemgi. Vähese kaasaaitamisega saame luua ka olukorra, kus mõni taim alati õitseb, ja vältida ka südasuvel liiga tavalisi kolletunud muruväljasid.

Seal, kus liikumist harvem, pole ühtegi head põhjust niita iga nädal maha võililli, ristikheina, raudrohtu ja kõike muud, mis seal kasvada tahab ja tolmeldajatele toitu pakub.

Tihedam taimestik pole hea ainult elurikkuse seisukohast, vaid nagu taimed kasvavad pikkuses, muutuvad tihedamaks ka nende juured ja sirutuvad sügavamale ning parandavad mulla veesidumisvõimet. Globaalne soojenemine ei jäta meid puutumata ja oodata on heitlikumaid ilmu, sealhulgas vihmavalinguid. Üleujutuste vältimiseks on mulla imavusel suur roll.

Niisama annab tihedam taimkate kohe ja mõõdetava kasu kuumadel suvepäevadel, jäädes ka päikese käes kohati mitukümmend kraadi jahedamaks pöetud ja kuivanud murust.

Neile, kes jälgivad keskkonnaorganisatsioonide, -teadlaste ja kasvõi keskkonnaameti üleskutseid, ei ole selles kõiges midagi uut ega ootamatut ning elurikkamas linnakeskkonnas nähakse veel mitmeid eeliseid. Nähakse aga ka hirme ja muresid, millest vahest levinuim on mure joodikute pärast, kes kõrges rohus või isegi põõsas võivad kippuda rahulikke möödakäijaid tülitama. Olen veendunud, et pätihirmuajad Eestis ja Tartus on möödas ja kui ikka keegi peale kimalaste üleliia sumisema kipub, siis politsei ja turvafirma jõud käib igast pargipätist kõrge kaarega üle.

Regulaarselt niidetavad aasad, kus kasvavad kohalikud taimekooslused ja mis võivad sirguda siinsamas, Emajõe kallastel, on liigirikkuselt sarnased vihmametsadega.

Nii jääb vaid meie enda võõristus uue ees ja mure, et kas elurikkuse kattevarjus ei anta õigustust labasele lohakusele. Loodus aga ongi pealtnäha korrapäratu ja teda tuleb õppida mõistma ja nägema. Selleks ei pea sõitma kilomeetreid, et teistega koos kitsukesel laudteel rabas trügida. Regulaarselt niidetavad aasad, kus kasvavad kohalikud taimekooslused ja mis võivad sirguda siinsamas, Emajõe kallastel, on liigirikkuselt sarnased vihmametsadega!

Ka Tartu kultuuripealinna programm näeb ette elurikkuse suurendamist linna parkides ja keskkonnahariduse ja -teadlikkuse kasvu. Kultuuripealinnani on aega veel aastaid, alustada saame aga juba kohe. Linna haljastusteenistus töötab koos hooldusfirmadega välja plaani niitmise sageduse vähendamiseks valitud haljas­aladel üle linna. Kava kohta annavad lõpliku arvamuse peatselt linnavalitsus ja volikogu keskkonnakomisjon ning loodetavasti tulebki juba see suvi Tartus õierikkam.

Prooviprojektina oleme juba jätnud kesklinna parkidesse kõrgemad murulapid ja varustanud need ka selgitavate siltidega, et julgustada sel viisil linlaste tagasisidet. Nii nagu mina näen, meeldib see plaan kindlasti paljudele ja ilmselt on sama paljud ka teisel arvamusel. Aga linn ongi see koht, kus valitseb arvamuste ja maitsete paljusus. Peaasi, et igaühe jaoks oleks kuskil see oma koht, kus silm ja hing koos puhkavad – olgu selleks geomeetriline niidetud park või võssakasvanud nurgatagune, ühes elamis- ja avastamisväärses linnas on natuke kõike. Osakem vaid näha ja hoida.