Tartu kunstikooli «kivimaja» Kuperjanovi tänaval kaob silmist

• 1802. aastal taasasutatud Tartu ülikoolile anti kasutada Toomemägi.
• Toomemäge ümbritsevad krundid jagati õppejõududele või riigiteenistujatele.
• J. Kuperjanovi tänav 7 lammutatav maja asus just ühel sellisel krundil.
• 1804 omas krunti sekretär Frisch, 1818 proua Kavalinsky ja 1822 preili Struwe.

Tartu vanalinna muinsuskaitsealalt, kinnistult J. Kuperjanovi 5/7 kaob sel suvel paarisaja-aastane palkmaja, mida eelmisel nädalal asuti lammutama ning mille kohta Nostalgilise Tartu kogukond Facebookis tuliselt mõtteid jagab.

Kuperjanovi 7 mäletatakse kunstikooli õppehoonena, mille teisel korrusel oli ka tüdrukute ühiselamu. Need mälestused algavad 1950. ja 1960. aastatega, mil kunstikool tegutses H. Heidemanni (praeguse J. Kuperjanovi) ning N. Burdenko (praeguse Veski) tänava majades. Kaks neist kuulusid üliõpilaskorporatsioonidele Ugala ja Sakala ning on nüüd ammu tagastatud. Nende vahel asuski kolmas maja, praegune J. Kuperjanovi 7, mida teatakse kivimajana, kuna seal tegutses ja pidas kõige kauem vastu skulptuuriosakond.

Räästaalustes tubades oli kunstikooli tüdrukute ühiselamu. Foto: Margus Ansu

Kunstikooli ühika tüdrukud pääsesid oma katusealustest kambritest minema juba 1981, mil Nooruse 5 valmis ühiselamu. Siis said nondest teise korruse tubadest puritaanlikud elamispinnad veel mitmetele, kel kunstikooliga seos, näiteks esimene soomlasest üliõpilane Tapio, õppejõud Are Tralla ja paljud teised.

Suur vaikus saabus hoonesse 2009. aastal, kui maja hoovipoolsest ateljeest kadus viimnegi kivipoiste ja -tüdrukute toksimine.

See oli lõpp.

Leid kiviraidurite töömailt. Foto: Margus Ansu

Või nagu nendib maja lammutustöid praegu valvav ARC Projekti arhitekt Andrus Rehemaa: «On kätte jõudnud ühe haruldase, aga liiga kaua kannatanud vanabalti puumaja viimane elukuu. See võetakse koost lahti, aga kokku tagasi enam ei panda. Maha jäävad keldrid ning mädanikest ja tulest puutumata algupärased säilinud detailid ja ehitusmaterjal.»

Taastamine ebamõistlik

Kinnistu kuulub OÜ-le Skywood, mille omaniku Kaido Maisvee sõnul oli see aastaid tühjana seisnud juba enne, kui nemad selle 2015. aastal endale soetasid.

Kuperjanovi 7 maja otsaseina voodrilaua-alused palgid. Mädanikust ja niiskusest kahjustatud. Foto: Margus Ansu

«Aegade jooksul on majas olnud mitu põlengut, paljud põhikonstruktsioonid on saanud tõsiseid ilmastikukahjusid ja hoone on seeläbi seisus, kus taastamine oleks ebamõistlikult kulukas,» selgitab ta. «Kindlat projekti tulevikuks meil veel ei ole. Linnaplaneeringuga on ette nähtud aga väga konkreetsed nõuded, mida me kavatseme kindlasti täita, et hoone sobituks ümbruskonna miljöösse. Ainsad, mida saame säilitada, on võlvkeldrid, mis tuleb integreerida uue rajatava hoonega.»

Ristvõlviga kelder. Laes konksud sinkide üles riputamiseks. Hoonel on ka silindervõlviga kelder. Mõlemad jäävad alles. Foto: Margus Ansu

Muinsuskaitselist järelevalvet tegev Andrus Rehemaa ütles, et J. Kuperjanovi 7 maja on taasiseseisvumisaja ohver, nii nagu selletaolisi on palju olnud.

Nõukogude ajal omaaegsetest natsionaliseeritud majadest ju keegi päriselt ei hoolinud. Ka pärast endise omaniku järeltulijale tagastamist 1996. aastal ei avanenud sellele kohale rõõmsam tulevik.

«Tartule on see suur kaotus. Kui palju on meil linnas veel 200 aasta vanuseid palkmaju?» küsib Rehemaa, osutades sellele, et praeguse J. Kuperjanovi 7 vanem osa on ehitatud kas 1804. aastal või varemgi.

Hoone saatuses mängib rolli veel see, et maja asub küll Tartu vanalinna muinsuskaitsealal, kuid ei kuulu ehitismälestisena kaitse alla. Ja kuna omaniku soov on olnud see lammutada ning ehitusekspertiisis on leitud, et seda päästa ei anna, on Tartu linnavalitsuse arhitektuuri ja ehituse osakond väljastanud ehitajale ehitusteatise, mis lubab hoone osaliselt ümber ehitada. Osaline ümberehitamine tähendab hoone maapealse osa lammutamist ning vaid kahe võlvkeldri säilitamist.

Palgid Udernasse

Siiski käib lammutaminegi muinsuskaitse eritingimusi arvesse võttes, mis tähendab, et veel kõlblikud palgid, voodrilauad, tahveluksed, põrandalauad, tellised, kivid ja teised väärtust omavad detailid peavad saama koha mõne teise ajaloolise hoone restaureerimisel.

Ilus kuiv palksein, kalasabatapiga, sammal vahel. Palgid nummerdatakse enne lahti harutamist, et neid mujal uuesti seinana kasutada. Foto: Margus Ansu

Hoonet lammutavad OÜ Terasteenus töömehed, kel samuti peab jätkuma aega, asjatundlikkust ja kannatlikkust.

Terasteenuse projektijuhi Tõnis Arrovali telefoninumber rändab Facebooki postitustes, kõrval virtuaalne pilv, kuhu iga päev lisanduvad fotod kõigest, mis lammutamisel ilmsiks tulevad. Ja Tõnis Arrovali telefon on punane.

«Huvilisi on palju – kes küsib uksi, kes põrandalaudu,» kirjeldab ta. «Vihmaveerennid, mis küll originaalid polnud, viidi kohe ära. Mõni soovib mälestuseks mõnd fragmenti, kuna on ise siin elanud… Ka aknaid, mis ei ole algupärased, soovitakse.»

Mõni soovib mõnd fragmenti mälestuseks, kuna on ise siin elanud. Ka aknaid, mis ei ole algupärased, soovitakse, kirjeldab Tõnis Arroval.

Muinsuskaitse järelevalvet tegev Andrus Rehemaa selgitab, et kui on valida soovijate vahel, kellest üks tahab paaritollisest kuivast voodrilauast ehitada aiamööblit, teine aga taastada ajaloolist maja, siis eelistada tuleb kahtlemata teist. Ja kui leidub keegi, kes on huvitatud kõigest korraga, on see parim variant.

ARC Projekti arhitekt Andrus Rehemaa teeb sel objektil muinsuskaitse järelevalvetööd. Foto: Margus Ansu

Parim variant on praegu Uderna koolimaja, kuna selle omanikud on nõus kõik kõlbliku endale võtma, sest plaanivad seda enam kui saja aasta vanust koolihoonet traditsiooniliste ehitusvõtetega korrastada. Just Uderna koolimajas tähistati 1922. aastal esimest korda Eestis emadepäeva Helmi Mäelo algatusel. Udernas on õppinud Leopold Hansen, Friedebert Tuglas, Konrad Mägi, Jaan Kärner ja paljud teised.

Tartu pilt ja ilme

Kirjandusmuuseumi köitja Jaanus Tordik niutsub J. Kuperjanovi maja lammutamist vaadates nagu kutsikas, kes on peremehe käest põhjuseta sakutada saanud. Tordikule on see maja märk, mis tähistas ta lapsepõlve teekonda kooli, mis nüüd kannab Miina Härma gümnaasiumi nime. Kunstikoolis käis Tordik aga koguni kolm korda.

Üheksakümnendatel õppis ta puidu erialal, hiljem õppis naha erialal ning kui rakenduskunstikoolist sai kõrgem kunstikool, siis õppis veel kord nahakunsti. Tordik meenutab, et kivimajas õpetati vormitundmist ka teiste erialade tudengeile ja saviga tuli plötserdada palju.

Jaanus Tordik oma kirjandusmuuseumi töötoas. Tartu kunstikoolis on ta haridust omandanud kolm korda, talle on J. Kuperjanovi maja väga kallis. Foto: Aime Jõgi

«See maja on oluline kõigile, kes seal õppinud või õpetanud,» leiab ta ning nimetab õppejõududest skulptoreid Tõnis Paberiti ja Endel Tanilood.

Jaanus Tordik käib ka ise iga päev J. Kuperjanovi 7 pildistamas, et kurba ajalugu endale salvestada. Tal on arvutis pildikaustad, millest üht avades näitab fotosid Tartu kolemajadest ning teist avades ilusatest ajaloolistest majadest, mis on maitsekalt korrastatud. Miks seda Kuperjanovi 7 maja ei oleks võinud...

«Mind ajab närvi see, et võetakse üks korralik asi maha, ning ma kardan, et asemele tuleb midagi ilmetut, omapäratut, lihtsalt mingi klots,» räägib ta, ise arvutis oma pilte kolemajadest järjest ekraanile kuvades.

«Ennesõjaaegset Tartut on meil nii vähe alles jäänud. Nüüd on Tartu kui üks odavate lahenduste linn ... Aga igas asjas peab olema ka põrmuke südant!» lisab ta.

Esiplaanil silmakliinik, tagapool praegune Kuperjanovi 7. 19. sajandi teine pool. Foto autor Carl Schulz. Foto: Eesti Ajaloomuuseum

Tartu muinsuskaitse peaspetsialisti Egle Tamme sõnul on Tartu vanalinnaalal kümme ja Kalevi tänava alguses viis ühekorruselist puidust ligi 200-aastast hoonet, millel on säilinud enam-vähem algupärane ilme. «Üksikud nii vanad puitmajad on säilinud ka Supilinnas ja mujal,» ütleb ta.