Esta Tatrik: Vabaduse puiestee kui kiigeplats

Esta Tatrik Foto: Andrus Laansalu

Kirjutan teile Tartust. Meil läheb siin kenasti. Riia tänaval hakati raudteeviadukti juures remonti tegema. Seda on kaua oodatud. Liiklus linna ühel tuiksoonel on pikalt häiritud, aga asi on seda väärt.

Meil Tartus tuleb muidki häid mõtteid. Me paneme nüüd terveks juulikuuks autoliiklusele kinni Vabaduse puiestee. See on see tänav, mida mööda te Tallinna poolt tulles linna sõidate: jõe äärt pidi mööda Raekoja platsist, kaubamajast, turuhoonest ja jõuate Riia tänava ristmikule. Kui Raekoja plats ja korraks nähtavale ilmuv jõgi välja arvata, siis ei näe te kahel pool tänavat muud kui puistuid. Ei, need ei ole pargid. Park eeldab kujundust, avatud vaateid. Need on puistud.

Vabaduse puiesteel pole midagi vaatamisväärset, aga see on liiklussoonena väga oluline. Kui Tartus veel jalgrattavõistlusi korraldati ja tänav tundideks suleti, tõusis rahulolematus taevani. Kui Rally Estonia veel toimus ja tänav paariks päevaks kinni pandi, oh seda kurtmist. Ja nüüd, plaks! kuu aega! Ja kiitjaid jätkub küllaga.

Mujal maailmas avatakse jalakäijatele linnapiirkondi seal, kus on poed, söögikohad, vilgas elu. Meie Tartus tõmbame elu praeguste poodide ja söögikohtade juurest ära sõiduteele. Mis võiks olla veel selgem märk, et koroonakriis on läbi? Me ei lahenda midagi, mis vajanuks lahendamist, küll aga tekitame probleeme, mida enne polnud.

Teekonnad pikenevad, paiskame õhku rohkem CO2. Tühja sellest, kui tuli mõte teha sõiduteele kiigeplats!

Autod ja linnatransport hakkavad otsima, kust ringiga sõita. Üle sildade edasi-tagasi, läbi Riia tänava ummikute, sinka-vonka, küll me tee leiame. Kuna teekonnad pikenevad, fooride ja ristmike taga tuleb rohkem seista, paiskame õhku rohkem süsihappegaasi. Tühja sellest, kui tuli mõte teha sõiduteele kiigeplats!

Nimeks panime Autovabaduse puiestee. See on autode ja autoomanike suhtes üleolev. Ega aeg, mis inimesed ümbersõitudele raiskavad, see nagu polekski nende töö- ja eluaeg. Et linnas käiakse tööl, liigutakse asja pärast, see läks meil siin Tartus täiesti meelest. Nagu seegi, et kiigeplatsi saab teha ka mujale, ei pea selleks võtma sõiduteed, millel on linna toimimises oma kindel funktsioon. Ärge siis imestage, kui järgmisel suvel paneme laeva käima raudteejaama.

Alles oli koroonakriis, kus auto lahendas väga palju probleeme, aitas tublisti kaasa, et pääsesime nii väikese nakatumisega. Kriis on möödas, nüüd jälle kõik autot vihkama!

Miks keegi üldse loodab, et kriisist midagi õpitakse? Autodel on elus oma koht, nende narrimine on osutunud lühinägelikuks. Meil Tartus kulus koroonakriisi õppetunni unustamiseks nädal.

*Kolumn esmailmus Autolehes.