Martin Pau: päris abi või udune tõotus

Foto: TPM

Isamaa ja Res Publica Liidu ning Reformierakonna plaan tagada pensionipõlves parem sissetulek neile, kes on kasvatanud riigile uusi maksumaksjaid, ning maksta pensioni seda enam, mida rohkem on pensionäril järeltulijaid, paistab pindmisel vaatlusel loogiline ja isegi ilus.

Nõustuda tuleb aga nendega, kes rõhutavad, et sündimuse mõjutajana on vanemapensioni kava marginaalne. Ütleksin veelgi julmemalt: vanemapensioni idee rajaneb kas lihtsameelsel usul praegusest märksa helgemasse tulevikku või pigem poliitikute külmal kalkulatsioonil teenida valijate lihtsameelsuse pealt järgmine valimisvõit.

Oletame, et vanemapensioni kehtestav eelnõu tänavu tõesti kavandatud kujul vastu võetakse. Kas tõesti tasub praegustel kahe- ja kolmekümnendais aastais paaridel, lapsesaamiseas inimestel võtta tõsiselt arve, mida sotsiaalministeerium ja riigikogu sotsiaalkomisjon ennustavad neile pensionilisaks 30–40 aasta pärast?

Vanemapension ei saa üha heitlikumaks ja ettearvamatumaks muutuvas maailmas olla midagi enamat kui tänuvõla maksmine nüüdsetele ja ehk tulevastele vanaemadele. Kaunis ja moraalselt õige samm, kuigi väidetavasti pensionikassasse lisapingeid tekitav. Kui aga keegi esitleb seda minu põlvkonnale vanaduspõlve kindlustamisena, siis ta lollitab kas meelega või lühinägelikkusest.

Viimane tarbimisbuum lõppes valusa plaksatusega, mille eest mõned analüütikud hoiatasid ääri-veeri aasta või paar varem, kuid selgelt mitte keegi. Kui me ei suuda prognoosida isegi seda, mis sünnib kolme aasta pärast, kuis võiksime võtta ülbuse väita, et näeme ette tulevikku 30 aasta pärast?

Umbes läinud sajandi kaheksakümnendate aastate keskel sorisime õdedega ema-isa riidekapis, lootes leida pesu vahele peidetud komme. Sattusime kindlustuspoliisidele, mis lubasid meist igaühele 500-rublast väljamakset täisealiseks saamisel. Praegustele noortele ütlen konteksti adumiseks, et seda võib võrrelda toonase ostujõu poolest vähemalt 2000 euroga. Oi, kuis tahtsin ruttu suureks saada!

1993. aastal makstigi mulle välja ... 50 krooni. Minu meelest on see kujukas näide, kuidas praegust olukorda ei maksa ülemäära optimistlikult tulevikku üle kanda. Me ei tea, mis saab, aga on aimatav, et kui elanikkond vananeb, ja seda ta ilmselt teeb, pole meil 30 aasta pärast pensionide maksmiseks isegi praegusega proportsionaalselt võrreldavat maksuraha.

On küüniline saata laiali sõnum, et vanemapension rebitakse minu ja teie laste ning lastelaste taskust seaduse jõuga nii või naa. Vastutustundetu on ka lubada, et riik paigutab meie maksuraha targalt kõiksugu fondidesse ja aastal 2042 intressid pensionina välja maksab. Oleme ju värskelt näinud, kui hapuks võib selline fondiraha üleöö minna.

Kui valitsus ja riigikogu tahavad saata valijaile usutava sõnumi, et nad soovivad julgustada praeguseid noori lapsi tegema, tuleb ära otsustada korduvalt õhku visatud ja taas vedelema jäetud küsimus, mitmendast lapsest alates võiks vabastada tulumaksust ühe lapsevanema ja mitmendast alates mõlemad.

Kuna kolm last pole mitte midagi erilist, vaid positiivse iibe tagamise miinimum, pakun välja, et ühe tulumaksu võiks pere kätte jätta alates neljandast lapsest ja teise alates kuuendast. See oleks reaalne tugi laste kasvatamisel, seega ka julgustus: ärge kartke toimetulekut järgmise lapsega, jätame teile rohkem raha kätte.