Kevad on koolilõpetajatele valikute aeg. Ka paljud töötavad inimesed võtavad hetkeks aja maha, et mõelda, kas jätkata pärast suvepuhkust samal karjäärirajal või on aeg muutusteks.
Äli Leijen ja Margus Pedaste: miks õppida õpetajaks aastal 2020?
Sel kevadel tuli paljudel meist võtta õppimise toetaja roll. Kas sellest kogemusest võiks kujuneda uus kutsumus ja elukutse? Paljud lapsevanemad on igatahes tunnistanud, et suhtuvad pedagoogide töösse senisest veel suurema lugupidamisega. Rahvusvaheline õpetamisuuring «TALIS 2018» näitas, et õpetajaameti maine on Eestis juba mõnda aega paranenud. Ka Tartu ülikoolis on õpetajaerialadele kandideerijate arv tõusuteel. Õpetajatest on meie koolides siiski endiselt puudus ning pahatihti leitakse klassi ette aastase töölepinguga kohatäitja, kel pole nõutavat haridust ega õpetajakutset. Aga me ju tahame, et meie lapsi õpetaksid ainult parimad?
Soovitame õpetajaametit erialavalikuna nii gümnaasiumilõpetajale kui ka karjääripöörde tegijale. Mullu koostatud OSKA aruande järgi tagab õpetajaamet kindla töö ja leiva, sõltumata majanduse olukorrast. Juba mainitud TALISe uuringu järgi on üle 90 protsendi õpetajatest tööga väga rahul või üldiselt rahul ning leiab, et sellel ametil on plusse rohkem kui miinuseid. Kahjuks ei vasta sellele alati meie meediapilt – ajakirjandus otsib pigem probleeme.
Õpetajad ise kirjeldavad oma tööd kui vaheldusrikast ja loomingulist. Nad hindavad suurt vabadust oma töö korraldamisel ja võimalusi osaleda kooli kui organisatsiooni arendamisel. Töökohti on valida: kes eelistab akadeemilist riigigümnaasiumi, kes omanäolist kogukonnakooli. Võimalusi lisab mitme aine õpetaja ettevalmistus. Nõnda leiab täiskoormusega rakendust ka väiksemas koolis ning lisaks saab head oskused selleks, et õpetada aineid lõimitult, nii et õppija mõistab, et molekul füüsikas ja molekul keemias on üks ja sama asi.
Õpetaja ei ole pelgalt teadmiste edastaja, vaid eelkõige õppija arengu toetaja – kogu oma isiksusega. See võiks kõnetada kõiki, kes ootavad töölt sügavamat mõtet ja tähendust.
Eestis tööd alustav õpetaja liitub maailmatasemel professionaalide perega, tänu kellele me õpilased saavutavad rahvusvahelises võrdluses väga häid tulemusi, teame ju kõik PISA uuringute tippe. Asjatundliku ja tugeva meeskonna või kogukonna loomist võetakse koolides tõsiselt ning algajat õpetajat ei jäeta üksi rõõmus ega mures. Toeks on mentor ja superviisor, vastu tullakse paindliku töögraafikuga, mõnel pool pakutakse elamispinda, hüvitatakse sõidukulu.
Hea on see, et Eestis lisandub järjest uusi teid õpetajaametini: meil on programm Noored Kooli, asendusõpetajate projekt, on Edumus. Mida enamatel on võimalus ennast algul tasapisi proovile panna, seda enamatel võib tekkida kindlustunne, et tulla ka ülikooli omandama kraadi ja õpetajakutset. Tartu ülikooli õpetajakoolitus annab põhjaliku teoreetilise ja praktilise väljaõppe, mis lisab õpetajale enesekindlust ka keerulisteks olukordadeks ning suurendab töörõõmu ja vähendab stressi.
Ülikool omalt poolt teeb kõik selleks, et õpe muutuks järjest paindlikumaks. Magistriõpingud on valdavalt sessioonõppe vormis ja seega kättesaadavad ka paljudele töötavatele inimestele. Auditooriumiloenguid asendavad iseseisev e-õpe ning rühmatööd (usutavasti polnud meie noorematele vilistlastele distantsõppe korraldamine võõras teema). Õpetajakoolituses on suurenenud ka kaasava hariduse teemade osakaal, et õpetaja oskaks toetada iga omanäolist õppijat.
Ülikoolis käib õppetöö mõistagi käsikäes teadusega. Võime oma haridusteaduste taseme üle uhkust tunda – koht rahvusvahelistes pingeridades aina kerkib. Hakkajal üliõpilasel on võimalus osaleda juba õpingute ajal tipptasemel teadustöös. Mõned lõpetajad jätkavad teadusrajal, teised jõuavad hiljem ringiga ülikooli tagasi, kolmandad kasvavad tänu tugevale aluspõhjale õppivaks ja uurivaks erialaasjatundjaks.
Nüüdisaja hariduse kolm sihti on õpetada vajalikke teadmisi ja oskusi järgmistele haridusastmetele liikumiseks ning toetada õppija enesemääratlust ja tema kujunemist aktiivseks ühiskonnaliikmeks. Lühidalt: toetada inimese, kodaniku ja spetsialisti kujunemist. Õpetaja ei ole pelgalt teadmiste edastaja, vaid eelkõige õppija arengu toetaja – kogu oma isiksusega. See võiks kõnetada kõiki, kes ootavad töölt sügavamat mõtet ja tähendust. Suur eesmärk elus on väidetavalt ka üks isikliku õnnetunde eeldusi.
Kindlasti ei sobi õpetajaamet igaühele ega pruugi olla eluaegne. Karjääripöörded on nüüdisaja tööelu loomulik osa. Meie näeme, et õpetajakoolitus annab peale teadmiste juhtimis-, juhendamis-, suhtlemis-, nõustamis- ja esinemisoskused, mis avavad tulevikuks väga palju uksi.
Eeskätt aga soovime kõige arukamaid, empaatilisemaid ja karismaatilisemaid kaaskodanikke – nii noori kui ka küpsemaid – näha ikka oma tulevaste kolleegide ja meie sirguvate põlvkondade arengu toetajatena.