Heljo Pikhof: jalakäija, üks ohustatud liik

Heljo Pikhof Foto: Erakogu

Rattasõit on lihtsam ja linnas autosõidust ka kiirem viis jõuda ühest paigast teise, see on soodne ja keskkonnasäästlik. Kuid see ei tohi ohtu seada jalakäijaid, kes on konfliktolukordades nõrgem pool.

Mida suvisemaks läheb ilm, seda rohkem tekib teedel-tänavatel vastuolusid, lahvatab lausa kurje konflikte jalakäijate ja kõiksugu rattaliste liiklejate vahel. Kui asi jõuab aga (füüsilise) kokkupõrkeni, on kannatajaks nõrgem pool ehk oma kahel jalal kõndija.

Täiskasvanud jalgrattur, tõsi küll, ei tohiks kõnniteel üldse sõita. Ainult erandolukorras, siis kui sõiduteel on ülearu ohtlik. Seda ohtu annab aga üsna avaralt tõlgendada. Ka sel juhul, ütlevad reeglid, ei tohi rattur takistada ega ohustada jalakäijat, vaid peab talle lähenedes hoo maha võtma – enam-vähem inimese kõndimise kiiruseni.

Päriselus tuiskavad ratturid jalakäijast pahatihti mööda kui tuulispask ja häda sellele, kes ei jõua kõrvale hüpata! Elektrirattad lähenevad hääletult, kuni ratturid hingavadki juba kuklasse, nõnda et võid ehmatusest roosi saada. Ja praegune tervepüsimise kaks pluss kaks reegel näeb jalgratturite esituses välja selline: kimavad kaks sõpra kõrvuti mööda teed, kaks meetrit vahet, ja ajavad kõva häälega juttu. Tuleb jalakäija vastu, ei vaevu nad võtma teineteise selja taha, vaid teine rattur põrutab teiselt poolt jalakäijast mööda. Ja inimene, vaeseke, too jalgsi kõndija, ei tea, kuidas olla või kuhu hüpata.

Päriselus tuiskavad ratturid jalakäijast pahatihti mööda kui tuulispask ja häda sellele, kes ei jõua kõrvale hüpata!

Ülekäiguradadel ja ristmikel teevad ratturid jalakäijate vahel vigursõitu – kui nad just punase fooritulega autole otsa ei põruta. Mõni ime siis, et harva möödub päeva, ilma et politsei liiklusteated ei kuulutaks ratturitega juhtunud õnnetustest ja lastest-vanuritest, kellele on rattaga otsa sõidetud ning kes kõik on vajanud arstiabi.

Mõtleb aga inimene jalgsi Valga maanteed pidi loodusele pisut lähemale kõndida, peab ta valmis olema mitme eri väeliigi rünnakuks. Igasugu rattalisi on terve armee, kõik kirjade järgi kah jalakäijad – ainult et neil on mõni abivahend. Linnakivideltki tuttavatest elektriratastest ja -tõuksidest või ruladest ja tasakaaluliikuritest ohtlikumad on rulluisutajad ja -suusatajad, kes siin jõudu ei säästa. Kui ikka täismehest suusataja täiskiirusel mööda tuhiseb, visku või maanteekraavi kummuli, ikka on selline tunne, et ta hoogu andev suusakepp suskab sul silma peast.

Aga kes see käsib sinna uitama minna? Piirdugem siis linnasüdamega. Rüütli tänaval, mida ääristavad kohvikute suveterrassid, on varasematel aastatel olnud tore patseerida. Nüüd pead aga iga hetk valvel olema, et mõni Bolti või Wolti rattakuller jalust maha ei sõidaks.

Ka Emajõe kaldal jalutades – ole sa siis vanainimene või lapsevankrit lükkav ema – olgu sul silmad kuklas, et keegi selga ei sõidaks. Mis mõnu või mõtet on sellisel jalutuskäigul?

Juulikuusse plaanitud tore ettevõtmine muuta lõik Vabaduse puiesteest Autovabaduse puiesteeks tõotab elavdada linnaelu, mis eriolukorra aegu suisa suikus, ja avada jõgi laiemalt linnale. Rõõmsa ootuse asemel kuulsin aga ühe kokkusaamise hakatuseks kahtlustavat küsimust: egas sinna ometi noid rattureid lasta?

«Üks põhjus, miks ma Tartut väga armastan, on see, et siin saab igale poole jalgrattaga,» on tunnistanud nii tudeng kui professor. Tõsi see on.

Töö käib selle nimel, et kohandada teed, tänavad ja transport ümber selliseks, et ka kehvema tervisega inimesed saaksid iseseisvalt hakkama, et jalakäijad ja ratturid liikleksid üksteist häirimata.

Sotsiaaldemokraadid on alati hea seisnud selle eest, et muuta linnaruum kaunimaks, rohelisemaks, puhtamaks. Töö käib selle nimel, et kohandada teed, tänavad ja transport ümber selliseks, et ka kehvema tervisega inimesed saaksid iseseisvalt hakkama, et jalakäijad ja ratturid liikleksid üksteist häirimata. Tahame rajada uusi kergliiklusteid ja korrastada vanu. Mida parem on taristu, seda turvalisem on rattasõit – ja ka jalakäijate elu.

Rattasõit on lihtsam ja linnas autosõidust ka kiirem viis jõuda ühest paigast teise. Lisaks tervisele annab kondimootori kasutamine kokkuhoidu – kergliiklusteede rajamine-hooldamine tuleb pikas vaates odavam kui pidevalt autoteid lappida ja liikumisvaegusest tingitud tervisehädasid ravida.

See, et mulluse Tartu aasta teo tiitli võitis mäekõrguselt rattaringlus, räägib ise enda eest. Linna pakutud rendirattavõimalust on kasutanud üle 30 000 inimese, neist tuhatkond sõitis rattaga koguni jõulunädalal. Elektrirattad on nüüd jälle täishoo sisse saanud ja see, et neil «särtsu» pisut vähemaks keerati, ei tee ka paha, eriti tänase teemaarenduse taustal.

Linnaratturluse edendamiseks – aga seda me ju tahame – leiab mujalt maailmast häid eeskujusid. Võtame või Kopenhaageni, kus tehakse ligi 60 protsenti kõikidest sõitudest jalgrattaga, või Amsterdami, kus vastav näitaja on ümmarguselt 40 protsenti.

Muidugi on meil pikk tee veel minna. Nii oma liiklustaristu ehitamises-korrastamises kui igat liiki rattaliste liiklejate ja jalakäijate üksteisemõistmises. Paraku üksteisemõistmises üldse. Sest ärgem unustagem: igas kokkupõrkes on suurem kannataja just nõrgem pool.