Saabus aeg hakata arhiivi saatma eriolukorra päevikuid ja mälestusi

Copy
Vanasti käis päevikupidamine sulepeaga, tänapäeval kasutatakse enamasti arvutit.
Vanasti käis päevikupidamine sulepeaga, tänapäeval kasutatakse enamasti arvutit. Foto: Toomas Tatar

Märtsis kutsusid Eesti kirjandusmuuseumi kultuurilooline arhiiv ja ühendus Eesti Elulood üles kõiki huvitatuid pidama eriolukorra päevikut. Nüüd tuli muuseumist teade, et päevikupidajailt oodatakse 1. septembrini eriolukorra päevikute ja mälestuste saatmist arhiivi.

«Eriolukord mõjutas inimesi erinevalt. Mõne jaoks tähendas see aeg suuremat koormust, mõni teine võis jälle kogeda nii välist kui ka sisemist tardumust,» selgitas kultuuriloolise arhiivi vanemteadur ja elulugude uurija Leena Kurvet-Käosaar. «Seepärast kutsume inimesi kirjutama oma kogemustest. Iga kogemus on eriline ja jäädvustamist väärt.»

Iseäranis huvitav oleks uurija sõnul kuulda meditsiinitöötajate, poemüüjate, toidutarnijate ja teiste n-ö eesliinil töötanud inimeste mälestusi.

Ühenduse Eesti Elulood esinaise ja kultuuriloolise arhiivi vanemteaduri Maarja Hollo sõnul on eriolukorraaegsed päevikud hakanud juba arhiivi laekuma.

«Seni laekunud päevikud on väga eripalgelised ja see on hea. Näiteks on meile saabunud päevik eriolukorra ajal Itaaliasse vabatahtlikuks läinud naiselt,» ütles Hollo.

Tema sõnul on äärmiselt huvitav näha, kuidas see naine seob päeviku pidamise aja sündmused Albert Camus’ romaaniga «Katk» (1947). «Tegin oma magistritöö Camus’ «Katku» põhjal ja nüüd korraga olen ise justkui raamatusündmuste keskmes,» on kirjas päevikus. «Teoses levib linnas katk ja väravad pannakse kinni, linn on karantiinis. Tasapisi hakkab haigestumiste ja surmade arv järjest suurenema. Inimesed muutuvad järjest hullunumaks, aga ühel hetkel hoopis tundetumaks.»

Hollo ja Kurvet-Käosaar rõhutavad, et päevikuid ja mälestusi võib arhiivi saata nii kirjalikult (elektrooniliselt, paberil) kui ka lindistatud kujul. «Kellele kirjutamine ei tule loomulikuna, võib mälestusi lindistada. Seda saab teha ka mobiiltelefoni abil ja selleks ei pea omama väga erilist tehnikat,» selgitas Kurvet-Käosaar. «Tean, et mitmed kooliõpetajad on oma õpilastega pidanud päevikuid. Nende laekumine arhiivi oleks samuti suure kultuuriloolise väärtusega.»

Mälestused ja päevikud on oodatud nii eesti, vene kui ka inglise keeles. Päevikuid saab edastada e-posti teel aadressil elulood@kirmus.ee, samuti tavalise postiga aadressil «Eriolukorra päevik», Eesti kirjandusmuuseum, Eesti kultuurilooline arhiiv, Vanemuise 42, Tartu 51003.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles