Aksel Part: autovabaduse puiestee pole ajuvabadus

Aksel Part

FOTO: Sille Annuk

Säästvate liikumisviiside soodustamiseks tuleks tõsiselt kaaluda Vabaduse puiestee jäädavalt jalakäijate alaks muutmist. Sellesuvine eksperiment annab hea ettekujutuse selle mõjudest ning on seetõttu väga tervitatav algatus.

Hiljuti avaldatud Autovabaduse puiestee projekt on tartlastel kõvasti kirgi kütnud ning esile on tõstetud igasugu rohkem ja vähem pädevaid argumente nii algatuse poolt kui ka vastu. Siin artiklis selgitan, miks Autovabaduse puiestee on väga hea mõte just selle praegusel kujul, ning kummutan mõned visalt püsivad liiklusmüüdid ja hirmud, mida projektiga seoses on väljendatud.

Mõned linlased on avaldanud arvamust, et kohalikke ärisid võiks ju turgutada küll, aga seda peaks tegema kuskil mujal, kus see autoliiklust ei sega. Vabaduse puiestee on aga vaat et ideaalne paik sellise projekti elluviimiseks ja seda mitmel põhjusel.

Tartu südalinnas on viimastel aastatel elavnenud lisaks vanalinnale ka Emajõe-äärne ala, kuhu on tekkinud väga populaarsed baarid ja ajaveetmispaigad. Seda tendentsi peaks soodustama ning Vabaduse puiestee autovabaks muutmine on väga hea abinõu, sest projekti tulemusel ühendatakse vanalinn ja jõeäärne ala üheks terviklikuks meeldivaks linnaruumiks. Siiani on Vabaduse puiestee oma üsna tiheda autoliiklusega olnud märkimisväärne barjäär Emajõe-äärsete ruumivõimaluste ära kasutamisele.

Muudel, juba jalakäijate päralt paikadel on tihti kas juba oma funktsioon olemas (nt Toomemägi on väga vajalik vaiksem paik, kuhu linnamelu kuigivõrd ei ulatu) või siis on need põhjusega unarusse jäänud – kas asukoha, ümbritseva ruumi funktsioonide või paiga disaini tõttu ei tõmba need rahvast ligi (nt kesklinna pargid). Selge funktsioonita unarusse jäänud ruumi parandamine Autovabaduse puiestee projekti kaudu muudaks neid paiku atraktiivsemaks, aga algatus ise ei oleks kokku võttes kindlasti nii edukas ja populaarne kui Vabaduse puiesteel, mida läbivad inimeste liikumistrajektoorid ning mille ümber juba on melu, mis saaks hõlpsasti laieneda.

Täiesti selge omaette väärtus on ka millegi uudse või teistsuguse tegemises. Autovabaks muudetud Vabaduse puiestee on inimeste jaoks uus ja põnev ning tõmbab seega ligi rohkem rahvast.

Viimaks on väga oluline osa Autovabaduse puiestee projektist ka eksperimendil. Selle ühe kuuga saame väga kasulikku infot selle kohta, mis juhtub, kui üsna tiheda liiklusega tänav kesklinnas autoliiklusele kinni panna. Kui tulemused on positiivsed, võib see sillutada teed südalinna jalakäijate ala jäädavale laiendamisele.

Nagu Tartus, on ka mujal maailmas enne seesuguste projektide rakendumist tihti kardetud liikluskaose tekkimist. Pärast algatuse käiku laskmist on need hirmud aga enamasti osutunud alusetuks ning uue liikluskorraldusega on väga rahule jäädud. Seletus on lihtne: Euroopa linnades on leitud, et osa autoliiklusest lihtsalt kaob ära.

Põhjused, miks autoga sõidetakse, on väga erinevad ning seetõttu ka reageeritakse tee sulgemisele erinevalt. Osa rahvast sõidab ringiga, osa muudab oma sõiduaega, et mitte tipptunnil ummikusse kinni jääda, osa vahetab auto mõne muu liikumisvahendi vastu ning osa jätab minemata, sest tegelikult pole tegu hädavajaliku käiguga.

Näitena võib tuua Soome Kajaani linna, kus suleti linna keskväljak ning osa kesktänavast autoliiklusele. Selle tulemusel kandus umbes pool varem lõiku läbinud autoliiklusest paralleelsetele tänavatele, aga teine pool kadus lihtsalt ära. Tähelepanuväärne on, et selline autoliikluse kadumine juhtub üsna kiiresti, tihti juba paari päeva jooksul liiklusmuudatuse jõustumisest.

Osa rahvast sõidab ringiga, osa muudab oma sõiduaega, et mitte tipptunnil ummikusse kinni jääda, osa vahetab auto mõne muu liikumisvahendi vastu ning osa jätab minemata, sest tegelikult pole tegu hädavajaliku käiguga.

7

Selle teadmise taustal on väide, nagu tekitaks Autovabaduse puiestee läbitud sõidukilomeetreid ja heitmeid juurde (Rannar Raba «Ajuvabaduse puiestee» TPM, 5.6), lihtsalt võhiklik. Suure tõenäosusega autokasutus ning sellega kaasnevad heitmed summaarselt hoopis vähenevad.

Just liikluse toimimise mõistmiseks on see ajutine projekt väga kasulik, sest pakub hea võimaluse katsetada, kas Tartus reageerib liiklus samamoodi nagu mujal maailmas. Arvata on, et reageerib, aga siiski on edaspidi lihtsam teha jäädavaid muudatusi, kui on olemas kindlus, et muudatusega ei kaasne liikluskaost.

Loodetavasti on linnavalitsusel liiklusvoogude mõõtmise plaan juba olemas, et sellisest suurepärasest võimalusest maksimumi võtta.

Üks oluline aspekt uuest liikluslahendusest, millele tuleks kindlasti tähelepanu pöörata, on mõju Ülikooli tänavale. Kui Vabaduse puiestee autoliiklusele sulgeda, suureneb liiklusvoog vanalinna läbival kitsal Ülikooli tänaval tõenäoliselt märkimisväärselt, hoolimata osa liikluse kadumisest. Arvestades, et Ülikooli tänav on äsja jalakäijatele sobiv visiooni järgi rekonstrueeritud, tuleks seal liikluse tihenemist kindlasti vältida.

Lahendus on lihtne: Ülikooli tänav tuleb Lossi ja Jakobi tänava ristmike vahel läbivale autoliiklusele sulgeda. Nii säilib ligipääs vanalinnas autoliiklust suurendamata.

Nii Autovabaduse puiestee projekti puhul kui muudel juhtudel on palju kurdetud autojuhtide ahistamise üle. Minu hinnangul on see äärmiselt kummaline jutt linnas, kus keset kesklinna laiutab mitmerealiste magistraalteede ristmik, mida jalakäijatel pole võimalik ületada.

Täiesti selge omaette väärtus on ka millegi uudse või teistsuguse tegemises.

7

Nimetagem asju õigete nimedega: sõiduteede arvelt säästvatele liikumisviisidele ruumi juurde eraldamine pole mingi ahistamine. See on autosõidu eeliste vähendamine, et muud liikumisviisid poleks autoliikluse poolt niivõrd ahistatud. Teisisõnu on see liikumisviiside ruumilise jaotuse paremasse proportsiooni viimine.

Seda, et praegune ruumijaotus pole õiges proportsioonis, näitab aasta-aastalt süvenev autostumine ning vähenev jalgsi liikumine. Linnavalitsus on väga põhjendatult eesmärgiks võtnud autostumise vähendamise. Praegu on säästvad liikumisviisid autoga võrreldes endiselt liiga aeglased ja ebamugavad, et seniseid trende muuta.

Neid trende silmas pidades oleks ajuvabadus (nagu nüüdset algatust mõnel pool kutsutakse) hoopis Vabaduse puiestee praeguse liikluslahenduse kramplik säilitamine, mitte sellega eksperimenteerimine.

Säästvate liikumisviiside soodustamiseks tuleks tõsiselt kaaluda Vabaduse puiestee jäädavalt jalakäijate alaks muutmist. Sellesuvine eksperiment annab hea ettekujutuse selle mõjudest ning on seetõttu väga tervitatav algatus. Katsetust pole ette mõtet üleliia karta, sest suure tõenäosusega see mingit arvestatavat liikluskaost kaasa ei too. Vastupidi, julgust ajutiste lahendustega eksperimenteerida tuleks kiita ja toetada, sest see võimaldab linnavalitsusel teha paremini läbikaalutud ja -katsetatud otsuseid.

Ja kokkuvõttes on sellised uudsed algatused ka ju lihtsalt inimlikult põnevad. Proovime ära, naudime uut loodud tänavaruumi ja pärast oleme kõik targemad.

Tagasi üles
Back