Indrek Hirv: veel Matteuse väravapaviljonist Vallikraavi tänavas
Aastatel 2005–2006 elasin Karlsruhes. Käisime kuueaastase pojaga pärast kooli tihti sealses Aafrika muuseumis topiseid vaatamas (ma ei mäleta, kas muuseum oli päriselt selle nimega, aga nii me seda kutsusime).
Muuseum oli asutatud umbes 150 aasta eest, siis kui Baden-Württembergi hertsogiriigis hakati Saksa keisririigi Aafrika korpust välja õpetama. Sealkandis on nimelt suvel vahel uskumatult umbne ja palav – Ardennid ei lase jahutavaid loodetuuli ligi.
Nojah, ja selles muuseumis on väljas Heinrich Schliemanni Mükeene väljakaevamise fotod aastast 1876. Nende peal on ka ülalt laienevaid kreeta-mükeene sambaid, mida esineb Vana-Kreeka arhitektuuris hiljemgi, ent 2000 aastat enne Kristust küll mitte kusagil mujal kui Mükeenes.
Hea oleks, kui seal lustivad noored vahel mõtleksid, et toetavad juues või niisama sumisedes selja vastu Euroopa ajaloo kõige suuremat kultuurilist sügavust.
Arnold Matteus õppis Karlsruhe tehnikaülikooli arhitektuuriosakonnas aastatel 1921–1925. Küllap ta vahel sinna muuseumi sattus... Ma ei mäleta küll, et ta sellest muuseumist rääkinud oleks, kuigi ta rääkis Karlsruhest üldiselt mõnuga, ka oma kuulsatest professoritest ning grupikaaslasest Albert Speerist.
Nõnda on meil Tartus selle Matteuse väikese ehitise kaudu ilus märk mitte ainult Matteuse õpingutest möödunud sajandi kahekümnendate-kolmekümnendate Euroopa arhitektuuri ühes olulisemas keskuses, vaid ka Euroopa kultuuri hällist enesest.
Matteus ise nimetas seda kreeta-mükeene sammastega paviljoni limonaadipaviljoniks, oli see ju tema projekteeritud noorte meeste kristliku ühingu maja väravas. Minul pole paviljoni uue rakenduse vastu midagi, aga hea oleks, kui seal lustivad noored vahel mõtleksid, et toetavad juues või niisama sumisedes selja vastu Euroopa ajaloo kõige suuremat kultuurilist sügavust!