VIDEO ⟩ Müra, kõrgus, pimedus, ämblikud, veri, hais ehk Miks inimesed kardavad?

Kes ei tunneks hirmu surma, laiba ja lahkamise ees? Kui verist vaatepilti läbi akna koos emaga vaadata, ei ole eriti hirmus, leiab Ahhaa uuel näitusel «Ahhaa, foobiad!» seitsmeaastane Mattias Annuk. Foto: Kristjan Teedema

Seitsmeaastane Mattias Annuk näib vapper poiss, kes ütleb, et peale herilaste ei karda ta kedagi ega midagi. Mattiase ema on geeniteadlane ning Tartu ülikooli teaduskooli juht Riin Tamm, kes arvab, et temal on vist probleem putukate-satikatega.

Kummituslinna tänav, kuhu nad mõlemad satuvad, ongi filmilikult õudne. Kas uurida, mis on teisel pool seina, kuhu keegi on kraapinud «Elu on selline», või vaadata, mis on ukse taga, millel kiri «Death blood» ehk surm ja veri? See on Ahhaa teaduskeskuse uus näitus «Ahhaa, foobiad!»

Kui kõik ukse- ja nurgatagused selles kummituslinnas läbi kolada, on võimalik teada saada, kas kardad lõrisevat koera või kõuemürinat, kui vastupidav oled maavärina epitsentri lähedal majas või mis tunne on kõndida üle purde, mille all on sügavik. Ja palju muud.

Kummituslinna tänav. Foto: Kristjan Teedema

Tartu ülikooli kliinilise psühholoogia vanemteadur Marika Paaveri sõnul on inimesel hirmutunnet olnud vaja selleks, et ellu jääda. «Kui me hirmu ei tunneks, seaksime end lõputult ohtu,» selgitab ta.

Hirmudel on mälu

Uuringud on näidatud, et hirm tuleb kaasa isegi üle põlvkondade, aga kuidas täpselt, milliste geneetiliste protsesside abil see liigub, ei ole päriselt selge. «Evolutsiooniliselt oleme paljud hirmud pärinud väga kaugelt. Me võime ka Eestis elades karta ämblikke, sest kuskil on keegi kogenud mürgist ämblikku, kes on ta elu ohtu seadnud,» toob Marika Paaver näite.

Inimesed, kes on tulekahju üle elanud võivad hakata kartma igasugust elavat tuld. Foto: Kristjan Teedema

Kas hirmud vananevad ning kas on ka uusi hirme? Enamasti on nii, et närvisüsteem peab pidevalt ümber õppima ja kohanema uute ohtudega. «Kõik sõltub sellest, millise hinnangu annavad meie aju kõrgemad piirkonnad sellele füüsilisele kogemusele, mis parasjagu tekib,» sõnab Marika Paaver. «Põhiline hirmukeskus mandelkeha on evolutsiooniliselt vanem struktuur, mis ei allu vahetult mõistuse kontrollile. Uuemad ajustruktuurid saavad selle mandelkeha reaktsiooni muuta, aga ainult hirmu kogemise hetkel.»

Mandelkeha on niisiis nagu häirekell, mis vallandab reaktsiooni alati siis, kui miski on kunagi olnud ohtlik. Kui seda ohtu enam ei ole, tuleb aju ümber õpetada ja öelda, et kõik on korras. Mida rohkem uut hinnangut anda, seda enam rahuneb maha ka mandelkeha.

Põhjus, miks foobiad on sageli püsivad, on Marika Paaveri sõnul selles, et inimesed väldivad ebameeldivaid kogemusi, mis tugevat hirmutunnet tekitavad. See on füüsiliselt väga ebamugav: südamelöögisagedus kasvab, vererõhk tõuseb, hingamissagedus tiheneb, käed hakkavad värisema, terve keha võib hakata värisema. Kui inimene ei taha neid aistinguid kogeda, siis ta ei lähe sellistesse kohtadesse, ei satu sellistesse olukordadesse ega saa anda oma hirmudele uusi hinnanguid. Ta hirm püsib ja laieneb.

Ebaõnnestunud kirurgitöö, surm ja laibad - kahtlemata hirmus kogemus. Foto: Kristjan Teedema

«Alguses inimene kardab arsti ja haiglat, järgmisena kardab juba kiirabiautosid, punaseid riste,» toob Marika Paaver järgmise näite. «Siis kuuleb ta kuskilt sireeni, ja hirm suureneb. Inimese elu aheneb, ta asub seda piirama, kuna kardab just neid füüsilisi aistinguid. See pole nüüd enam hirm, vaid tõeline foobia.»

Lihtsad foobiad alluvad väga hästi ravile, kinnitab Marika Paaver. «Kognitiiv-käitumisteraapias julgustatakse inimest tasapisi oma hirmuobjektidega sõbraks saama, olgu neiks siis ämblikud, koerad, pimedus või kitsas ruum… Algul näitame pilte, järgmisena palume seda ämblikku katsuda, kuni inimene õpibki ära, et see ei ole ohtlik, ja ületab oma hirmud,» selgitab ta.

Näituse «Ahhaa, foobiad!» keskne teema FoMO. Mida mõtlevad inimesed pärast avariid, mil nad on õnnelikult kõik terved? Mille pärast nad esimesena muretsevad? Need mõtteid on kuulda. Foto: Kristjan Teedema

Uusim hirm – FoMO

Marika Paaver arvab, et inimestel on väga kasulik kogeda näitusel ilmajäämishirmu esitlust, mis võib mõnele olla otsekui pilk peeglisse. Keset kummituslinna seisab vastu laternaposti sõitnud mõlkis auto. Selles istub perekond, mille liikmed on kõik õnneks terved, aga nende iga mõtet on võimalik kuulda. Juhi kõrvalistmel olev naine tunneb piinlikkust oma mehe pärast ja loodab, et sõbrad sellest teada ei saa, et ta mees oli nii halb juht. Seejärel muretseb ta spaapuhkuse pärast, sest kehale võivad pärast avariid tekkida sinised plekid ning ta ei saa sõbrannadega basseini veerel poseerida…

Ingliskeelset väljendit kasutades on selle hirmu nimi FoMO (fear of missing out). «Me ei taju seda hirmuna. Aga me teeme kõik, et olla sama head, sama teadlikud ja sama trendikad, kui arvame, et on teised. Me raiskame selle nimel oma aega ja veedame nutiseadmega internetis teiste inimeste elamusi jälgides tunde,» ütleb Marika Paaver. «See ei ole muud, kui hirm sattuda teiste halvakspanu või naeruvääristamise kätte, kogeda häbi, väljajäetust... See on hirm jääda eemale karjast, mis on evolutsiooniliselt olnud samuti eluliselt äärmiselt oluline.»

Millist patsiendilugudega psühholoog Marika Paaver ise iga päev kokku puutub?

«Sagedane krooniline ja inimese elu mõjutav hirm on läheduse hirm. Teisisõnu hüljatuse hirm,» vastab ta. «Mida lähedasemaks inimene kellegagi saab, seda ohtlikumaks suhe talle muutub, kuna ta kardab kogeda hüljatust. Ta võib olla seda kunagi väga varases lapsepõlves tundnud. Ja ta leiab kiiresti kõrvalsuhte, sest uus suhe on pealiskaudne ega ole nii ohtlik.»

Me ei taju seda hirmuna, aga me teeme kõik, et olla sama head, sama teadlikud ja sama trendikad, kui arvame, et on teised, ütleb psühholoog Marika Paaver.

Pärast näituse vaatamist tunnistab Marika Paaver üles oma sõjahirmu, mis on temas olnud lapsepõlvest saadik ning mida ta tajus toas, kus kõlasid kõrvulukustavad automaadivalangud. «Ma tean, et see on tugevalt mu esivanematega seotud,» sõnab ta.

Ahhaa turundus- ja kommunikatsioonijuht Kaisa Hansson pildistab Mattiast, kes on igasuguse kõheduseta pugenud luukerega ühte kappi. Foto: Kristjan Teedema

Seitsmeaastase Mattiase kõige pelglikum koht oli kottpimedus. Poiss oli pimedasse labürinti minemisest peaaegu loobumas, kuni ema julgustades ta siiski kaasa meelitas. «Hästi palju sõltubki lapsevanemast,» leiab ka psühholoog Marika Paaver. «Lapsed õpivad vaatluse teel ja jälgivad kõike. Isegi kui lapsevanem oma hirmu sõnadega ei väljenda, võib ta olla kehaliselt ikkagi väga ärev, ja seegi kandub lapsele üle. Kui vanem rahuneb, siis rahuneb ka laps.»

Ema Riin Tamm tajus oma hirmudest kõige enam hoopis kõrgusehirmu, mida ta tundis virtuaalreaalsuse prille pähe pannes ja end kõrghoone katuselt leides. «Ma ei taha kunagi minna nii kõrgele, päriselt ei taha,» tunnistas ta pärast.

Õudselt mõnus

Aga miks on mõnikord hirmu tunda mõnus? Marika Paaver kostab, et hirmutundega kaasneb erutustunne ja kehaaistingud, mis on tingitud ajus vallanduvate virgatsainete ning kehas toimivate hormoonide tulvast. Neist kõige tuntum on adrenaliin, olulist rolli mängib aga ka dopamiin.

Kõnni üle purde, mille all on sügavus. See võib olla ühekorraga nii hirmutav kui mõnus. Foto: Kristjan Teedema

«See, kas need aistingud tunduvad meeldivad või ebameeldivad, sõltub neile antavast hinnangust,» ütleb Marika Paaver lõpuks. «Iga uudne ja üllatav kogemus on ühelt poolt hirmutav ja teiselt poolt põnev. Kui inimene kogeb erutustunnet sõpradega koos õudusfilmi vaadates või karussellil, siis tema hinnang on: olen turvalises keskkonnas, see olukord on minu kontrolli all, olen selle valinud, see lõpeb varsti ära. Siis on põnevust rohkem kui hirmu, ja seda võib nimetada ka närvikõdiks, mis on mõnus.»