Enriko Talvistu: Supilinna uus raekoda

Enriko Talvistu

FOTO: Kristjan Teedema

Kaheksakümnendatel, möödunud sajandil, nimetas Supilinna päritolu Tartu ajaloolane Elsa Kudu pooltögamisi teeneka trükkali, Hans Heidemanni nimelise trükikoja peainseneri, hilisema ilmaliku matja Arnold Everausi üsna edevalt remonditud maja Herne 14 Supilinna raekojaks. Toonase nõukogude linnavalitsuse hooldamatuse tingimustes lagunenud ja boheemliku puidust Supilinna üldpildis paistis see Everausi veidi ehk kitšilikult ülesvuntsitud maja sellise «sotsialistliku kadeduse» ilminguna välja tõepoolest kui kodanlik raekojaigand. Sel ajal oli ju Nõukogude väljakul (praegu Raekoja platsil) ikkagi Töörahva Saadikute Nõukogu Täitevkomitee hoone, mitte saksalik raekoda.

Nüüdseks üsna luitunud Herne 14 hoone – mille Everaus ju ausalt oma töö ja vaevaga korrastas – kõrvale korrastas üks veidi ekstsentriline rahvateatri näitleja enese kortermaja Herne 12 aga hoopis ekstravagantsemas rahvalikus laadis. Justkui lihtrahva raekoda härrasrahva oma kõrval.

Pildil Herne 12.

FOTO: Kristjan Teedema

Vahepeal suutis üks kinnisvaraarendajaid uuesti üles ehitada ja varjusurmast päästa elegantse heimatstiilis Oa 1 maja. See oli tuntud omal ajal kui hoone, kus elas luuletaja ja näitleja Merle Jääger alias Merca. Selle Supilinna sissejuhatava maja nurgatorn andis irvhammastele väikese võimaluse seda ka raekojaks nimetada.

Pildil Oa 1.

FOTO: Kristjan Teedema

Kahjuks jäi taastamata üks fassaadikülje rõdusid, mida visa legendi kohaselt kutsuti majas justkui kunagi asunud lõbumaja reklaamvitriiniks. Oli või ei, mine võta kinni.

Nüüd aga on Supilinna kerkinud uus raekoda. Veerand sajandit tagasi segastel aegadel kuulsust kogunud Tammelinna veidi skandaalne hotelliärimees Rein Rohtla (kes muu hulgas ka boheemliku hulguse Aleksander Mülleri Pariisi vaatama viis) omandas peale mitmeid majanduslikke ja muid kokkuvarisemisi hoone Tähtvere 48. Toona oli see tuntud ühekorruseline puithoone oma tänavale väljapunguva seinaga.

Pildil Tähtvere 48.

FOTO: Kristjan Teedema

Supilinna patrioodid ja romantikud pidasid seda ehtsaks linnaosa sümboliks, äravajunud lagunemise näiteks ning ootasid selle vare restaureerimist.

Ent ilmsesti enesekindel boheemlane ja ekstsentrik Rohtla aga lammutas selle ning ehitas asemele uue maja. Ehitise, mis ajas harja turri nii tõsiusklikel supilinlastel, kes olid selleks hetkeks üles ehitanud juba oma kindlate seisukohtadega, sisuliselt linn linnas tüüpi kommuuni ja seltskonna, ning ka linnavalitsusel, kes osalt hirmust supilinlaste ees sellisele kolmekorruselisele ilma ametliku kinnituseta hoonele ehitusluba ei tihanud anda.

Midagi oli Rohtla loomulikult sunnitud muutma, et maja seadustada, aga tegelikult näib tema maja kõige supilinlikum välja. Selles on just seda mässumeelsust, boheemlust, isetekkelisust ja iseehitamist, mille kadumist paljud varasemad supilinlased taga nutavad.

Nüüd ehitas ta maja külge verandatorni, mille katust kroonib puust ja plekist tehtud õlletehase linnasekuumutustorni vähendatud mahus koopia. Rohtla on lubanud selle tipus igal hommikul hümni saatel sinimustvalget heiskama hakata. Mitte nagu õlletehas oma tornis A. Le Coqi lippu või siis Supilinna linnaosa lippu. Väidab ta ju õigusega, et tegelikult asub tema maja vastavalt linnaosade jaotusele Tähtveres, mitte Supilinnas. Linnaosade jaotusjoon jookseb nimelt piki Tähtvere tänava telge.

Tähtvere mäepealsetel elanikel on aga sellest ükstakama, millist torniga raekoda mäealused supilinlased enesele eelistavad. Igatahes tore ja vahva.

Pildil Herne 14.

FOTO: Kristjan Teedema

Tagasi üles