Sven Salumets: kodanikupalgast – kas see ikka on väga hea idee?

Sven Salumets

FOTO: Kristjan Teedema

Diskussioonid baassissetuleku üle kütavad jälle kirgi. See pole üllatav, erakonnad kompavad valijate meelsust, et reitingut tõsta ja tulevasteks valimisteks südantlõhestavalt ilusate lubaduste jaoks materjali koguda. Siit üks omapoolne vaade asjale.

Baassissetulek on raha, mida riik maksab kodanikele või riigi elanikele sisuliselt selle eest, et nad olemas on. Esmapilgul jube ilus idee. Mõlemat, ilus ja jube. Hiljuti kirjutati meedias Soomes tehtud uurimusest, milles väideti, et kodanikupalk on teinud inimesed rõõmsamaks (huvitav, milline on rõõmu objektiivse mõõtmise instrument?). Aga on see tegelikult ka nõnda?

Asi selles, et inimene on harjumuste ori. Jah, saada n kogus raha lihtsalt niisama teeb rõõmsaks küll. Teeb ennast ka. Esialgu. Aga kui see toimub kuust kuusse, pole see enam midagi erilist, see lihtsalt on. Sa ei pane seda enam tähele, võtad enesestmõistetavana. Väidan, et juba hiljemalt aastaga lakkab riigilt baassissetuleku saamine adressaati emotsionaalselt mõjutamast. Välja arvatud juhul, kui progresseeruvalt üha rohkem antakse, siis korraks jälle rõõmu, umbes sama palju kui tulumaksuvaba miinimumi järjekordsest tõusust.

Kellele anda? Kui kõigile püsiva elamisloa saanutele, suurendab see tunduvalt motivatsiooni sisserändeks ja kahjustab potentsiaalselt rahvusriigi huve. Kui ainult kodanikele, kasvab (sh poliitiline) surve kodakondsuse andmise korra lihtsustamiseks. Kõik see hallipassimeeste 80 000ne kamp tuleb nõudma: «Me tahame ka! Имеем, сука, право!» Vaevalt sellega riigitruudus kaasneb. Nokk kinni, saba lahti.

Nüüd fiskaalselt. Milline oleks adekvaatne summa? Tundub, et tulumaksuvaba miinimumi ulatuses, praegu 500 eurot kuus, et jääks ära ühe käega andmine ja teisega tagasi võtmine. Ilus summa, eks ole, pole liiga vähe ega liiga palju. Esmapilgul. Nüüd anname (järgneva arvutuskäigu lihtsustamiseks) igale kodanikule, sünnist surmani elik umbes miljonile inimesele. Ja korrutame kuude arvuga. Saame 6 miljardit eurot aastas. Pool riigieelarvest.

Võib-olla üllatan kedagi, aga riigil ei ole faktiliselt oma sissetulekut, pea kogu eelarve koosneb maksudest. Ja riigieelarve on selleks, et riigi funktsioonid täidetud saaksid. Eelarve on konkreetne summa. Võtad sealt tüki ära, jääb muude funktsioonide tarbeks vähemaks. Millest oleme nõus loobuma? Teedeehitusest? Meditsiinist? Riigikaitsest? Isegi kõik kolm nimetatut kokku annavad vaid kröömikese kodanikupalgaks vajaminevast.

Võib vaielda, et kogu sotsiaaltoetuste süsteemi saab prügikasti visata, nagu ka riiklikud vanaduspensionid, osa maksuametit jne. Tegelikult ei saa, sest meenutame, meie näitel saavad riikliku baassissetuleku ainult kodanikud. Ja isegi ideaalis korvab see parimal juhul ainult umbes viiendiku kulust.

Millest oleme nõus loobuma? Teedeehitusest? Meditsiinist? Riigikaitsest? Isegi kõik kolm nimetatut kokku annavad vaid kröömikese kodanikupalgaks vajaminevast.

Võib ka vaielda, et raharingluse käigus tuleb see ju tagasi. Ei tule. Osa läheb firmade kasumisse. Osa läheb reisidel otse välismaale. Import kasvab elik raha voolab rohkem riigist välja.

Mõne baassissetuleku proponendi jaoks tuleb ilmselt üllatusena, et sisetarbimine riigi rikkust suurel määral ei kasvata. Võid naisega viimsepäeva laupäevani oma rahakottide sisu ümber jagada, mingil veidral põhjusel eurosid juurde ei sigine. Riik tervikuna saab rikkamaks siis, kui tal on, mida väljapoole müüa. Kui meil on väljapoole müüa ainult või peaasjalikult riiklikult laiali jagatud raha, siis riik vaesub.

Oh, on loomulikult lihtne viis kodanikupalga jagamisest tekkivat puudujääki kompenseerida. Selleks tuleb kõigest tõsta makse. Aga, sõbrad, meil on juba praegu rohkem otseseid ja varjatud makse kui iial varem. Osa neist selleks, et katta astmelise tulumaksu sisseseadmise puudujääki. Ühe käega anname, teise käega võtame. Mustkunstitrikk, kus nagu oleks rohkem, aga tervikut vaadates ei muutu midagi.

Et võtame ettevõtjatelt? Siia võrdusmärk, võtame ärilt motivatsiooni areneda ja üldse Eestis tegutseda. Raha saab olema hoopistükkis vähem, sest ainus viis riigile tervikuna ja kodanikkonnale personaalselt raha juurde tekitada on ettevõtluse soodustamine. Elik nagu üks analüütik armastab öelda, riik ongi maksupoliitika mudaga määrdunud ettevõtlus.

Kodanikupalk on poliitiline, populistlik, olemuslikult sotsialistlik mehhanism, muutmaks kodanikku riigist ja võimukoalitsioonist sõltuvaks. Meenutame: kes maksab, see tellib muusika. Nagu nõukogude ajal, kui palka maksis riik... milleks ainus viis oli ka töövahendite monopoli ning töötajate kuulumine riigile.

Ja kuigi jube hea tahtmise korral, mitme fiskaalse mustkunstnikutriki ja valitsejate kontrolli kasvatavate seaduste vastuvõtmise tulemusena on piiratud ajaks kodanikupalgaeksperimenti võimalik kodanike peal teostada, tasub esitada küsimus: mida me tahame, kas kuuluda riigile, või seda, et riik kuuluks meile, kodanikele?

Tagasi üles