Näitus «Hõbetüdrukud» tõstab esile naisfotograafid

Pildil naisfotograaf Lydia Tarem.

FOTO: Erakogu

Alates 12. juunist saab Tartu kunstimuuseumis külastada näitust «Hõbetüdrukud. Fotograafia retušeeritud ajalugu», mis tutvustab kümmet Eesti ja Läti varajast naisfotograafi kõrvuti kolme tänase Euroopa kunstnikuga, kes uurivad meie visuaalse ajaloo kadunud ja unarusse jäetud tahke.

Üldiselt arvatakse, et fotograafia dokumenteerib reaalset maailma. Samuti usutakse, et arhiivid ja ajaloolised kollektsioonid koondavad objektiivseid tõsiasju. Lähemal uurimisel aga selgub, et arhiive on kogutud ja hiljem ajaloolaste poolt uuritud kindlatel eesmärgil. Nõnda on ka fotod alati tehtud teatud vaatepunktist ning parandatud autori või vaataja maitsemeele kohaselt.

Fotograafia on olnud naiste hulgas populaarne alates selle algusaegadest ning mitte ainult hobina, vaid ka erialana. Sarnaselt paljude teiste valdkondade ja erialadega on aga ajalooraamatutest raske naisfotograafide jälgi leida. See näib eriti iroonilisena, kui arvestada, et fotostuudiotes töötasid retušeerijatena peamiselt naised, kes oma tööga vormisid vaatajate kujutluspilti maailmast.

Näitus «Hõbetüdrukud» tutvustab kümmet varajast naisfotograafi, kes töötasid Eesti ja Läti aladel, ning lisab neile kolm tänapäevast Euroopa kunstnikku, kes uurivad meie visuaalse ajaloo kadunud ja unarusse jäetud tahke. Baltikum proovib terves maailmas üha tuure koguvale naisajaloouurimisele järele jõuda ning koondada ka oma pärandikilde, et taasleida kadunud lugusid. Mõned neist lugudest on kunstiajalooliselt märkimisväärsed peatükid, mõned aga väikesed, kuid sisukad täiendused meie ühisele ajalooteadmisele.

Et kaotatu, leitu ja ümberjutustatu vaagimisel uusi vaatenurki avada, on palutud näitusel osalema ka kolm tänapäevast kunstnikku, kes räägivad oma lugusid pikalt peidus olnud ajaloolistest hetkedest ja isikutest. Ajaloo mõistatused koosnevad kaotatust ja leitust, hävinust ja taasavastatust ning keelatust ja lubatust. Need moodustavad meie ajalooteadmise, mis on aga tegelikult lihtsalt see peegel, millesse on otsustatud vaadata. «Hõbetüdrukud» pakub võimaluse näha ajalugu läbi füüsilise ja metafoorse tõepeegli.

Tartu Kunstimuuseum kui mäluasutus püüab olla teadlik oma rollist avalikkust teeniva ajalooliste teadmiste koguna. Viimane sunnib meid aga pidevalt kaaluma, mida ja kuidas me ajaloost teame. Sellest eesmärgist lähtus hiljutine kunstikooli Pallas pärandit taastutvustav näitus ning see oli muuhulgas tõukeks näitustesarjale «Tartu 88», mille eesmärgiks on olnud viimaste kümnendite kunstiloos haigutavate lünkade tuvastamine ja täitmine. Sajanditagusesse ajalukku vaatav näitus «Hõbetüdrukud», mille tähtautoriteks on varased naisfotograafid, peaks samuti panustama ühe kunstiloolise lünga täitmisse, sedakorda läbi rahvusvahelise haardega väljapaneku.

Näituse kuraatorid on Šelda Puķīte ja Indrek Grigor, kujundaja: Alexey Murashko ning esindatud on järgmised Läti varajased naisfotograafid:

Antonija Heniņa (1897–1979), Minna Kaktiņa (1876–1949), Lūcija Alutis-Kreicberga (1889–1985), Emīlija Mergupe (1885–1972) ja Marta Pļaviņa (1896–1956).

Eesti varajastest naisfotograafidest on väljapanekul:

Olga Dietze (19. sajandi teine pool – 20. sajandi esimene pool), Helene Fendt (1896–?), Anna Kukk (1885–1979), Hilja Riet (1905–2006) ja Lydia Tarem (1904–1979).

Kolm kaasaegset kunstniku, kes väljapanekul figureerivad, on Nanna Debois Buhl, Sami van Ingen ja Elisabeth Tonnard

Tagasi üles
Back