Rannar Raba: ajuvabaduse puiestee

Rannar Raba

FOTO: Marko Saarm

Kindlasti neid leiab, aga hoobilt ei meenu mulle ühtegi teist võrreldava suurusega vana Euroopa linna, mille südames oleks jalakäijatele antud sama heldelt ruumi kui Tartus. Kui suudaks unustada, et meie kesklinna praegune nägu on sündinud suuresti sõjakoledustest, võiks isegi öelda, et meil on vedanud. Siin on kõvasti õhku ja rohelust, mille keskel kannatab korraldada üritusi, luua nii ajutisi kui jäävaid lahendusi vaba aja veetmiseks, olla ühtaegu sõbralik nii ettevõtjate kui kohalike elanike vastu, meelitada võrdväärselt nii noori kui vanu.

Küüni tänav, Rüütli tänav, Raekoja plats, Keskpark, Pirogovi park, Uueturu park, Vabaduse puiestik, Kraamituru kaldapealne, Ülejõe park, Holmi park, Toomemägi… Seda pole just vähe soosimaks lahedate uute suviste ideede ärategemist.

Miskipärast on aga linnavalitsus otsustanud selle suve juulikuus kujundada kesklinna meelelahutusnabaks Vabaduse puiestee lõigu turuhoone ja raeplatsi vahel. Teisisõnu pannakse autoliiklusele kinni südalinna üks tuiksoon. Kirjade järgi tehakse seda selleks, et meelitada inimesi rohkem linnasüdamesse ning toetada sedamööda koroonakriisist räsitud kaupluste ning söögi- ja joogikohtade tegevust, aga ka kasvatada kogukonna meie-tunnet.

See, et kriisi järel otsitakse nippe ärielu turgutamiseks, on vaieldamatult hea. Suures pildis on kontseptsioon mõistetav. Aga kas ka koht? Kahtlejaid on, mõni nimetab Autovabaduse puiestee projekti Ajuvabaduse puiesteeks.

Pole kahtlust, et Autovabaduse puiestee saab tubli planeerimise korral atraktsioonina huvitavalt lahendada ja küllap inimesigi käib, kui ilma peab, ning meelelahutuslikus mõttes täidab see eesmärgi. Ent vaatame kõrvaltoimeid, kui arstide keelt kasutada.

Iga liikluse sulgemine – ka kõige läbimõeldum – toob kaasa segadust ja sunnib autojuhte oma masinatega tänavatel ekseldes rohkem meetreid või koguni kilomeetreid läbima. Rohkem liikluskoormust, rohkem heitmeid. Midagi toredat on raske leida sellest, et juulis hakkab kõigi Poe tänava elanike ja ettevõtetega seotud autoliiklus käima mööda Ülikooli tänavat ja risti üle Küüni tänava jalakäijate ala.

Autovabaduse puiestee algatust on raske kritiseerida riskimata saada otsaette autohullust tagurlase häbimärki. Näe, mees nõuab linnaruumi hoidmist masinate teenistuses – tähendab, ta ei hinda inimesi, tervist, loodust ega tea midagi tänapäevase linnaplaneerimise trendidest. Ehk kahtleb isegi inimtekkelises kliimasoojenemises.

Riskin siiski: minu meelest võinuks sel suvel, mil liiklust tõkestavaid suursündmusi napib, Vabaduse puiestee rahule jätta. Peesitamiseks, poosetamiseks, passimiseks ja prassimiseks on küllaldaselt ruumi naabruseski, nii siin- kui sealpool Emajõge. On väga ägedad pargid ja vanalinnatänavad, miks mitte neid aktiivsemalt kasutusse võtta?

Peesitamiseks, poosetamiseks, passimiseks ja prassimiseks on küllaldaselt ruumi naabruseski, nii siin- kui sealpool Emajõge.

Ükski atraktsioon, mida juulis Vabaduse puiestee asfaldile tuua lubatakse, poleks mujal südalinna rohealadel või vanalinna tänavatel teostamatu. Lõppude lõpuks peakski Küüni tänav ja Raekoja plats koos Keskpargi ja Uueturu pargiga just seda laadi meluelu kandma.

Söandan kontrollmõõtmisetagi kahelda väites, et koroonakriisi 2 + 2 reegli tõttu pole võimalik kõike soovitut olemasolevatele jalakäijate aladele mahutada. Kui palju need kõrtside välikohvikud siis päriselt ruumi juurde vajavad?

Täiesti omaette lugu oleks, kui Autovabaduse puiestee ideed serveeritaks iselaadse meeleavaldusena liiga pikaks ajaks inimeste teenistusse jäänud sisepõlemismootorite vastu. Ka sel juhul võiks vaielda, mis on must ja mis on valge ning kus paikneb tasakaalupunkt, aga sel juhul oleks vähemalt teema püstitus üheselt arusaadav. Praegu jääb paraku vägisi tunne, et ettevõtmise iva peitub kuivas soovis teha midagi teistmoodi, mis üksikuna pole mingi väärtus.

Autostumine ning parkimisprobleemid pole võõrad Tartulegi, aga selles teemas ei peitu ka meie jaoks esimese järgu häda. Lihtne on teatada: autojuhid, harjuge ära – kesklinn peabki jalakäijate päralt olema ja jutul lõpp! Justkui võiks selle loosungi vaimus teha kõike «rohelist» arutelusse laskumata.

Aga äkki peaks me hoopis rahul olema? Tunnistama, et suures plaanis on meie linnaruumi funktsioonide proportsioonid päris hästi paigas? Mida hullu siis ikka juhtuks, kui jätaks roolikeerajad sihilikult ahistamata ning suunaks energia keskkonnasäästlike masinate kasutuselevõtu soosimisele?

Äkki ei kukukski taevas maa peale, kui me tunnistaks, et auto on tegelikult üks väga tänuväärne riist, kui ta vaid vähem saastaks ja ruumi võtaks.

Aiman, milliseks märklauaks ma end selle lausega asetan, aga ütlen ikkagi: ka igapäevastel autokasutajatel võiks olla õigus sallivale ja arusaadavale linnaruumile. Isegi kesklinnas. Jalgsi ja (elektri)-rattaga liikumine on kindlasti tervitatav, aga ei saa unustada, et igaühe jaoks pole selline elulaad vastuvõetav. Ja üllatus-üllatus – ei peagi olema.

Autoga sõitmist on lihtne a priori taunida. Me kõik teame, et päris elu ei koosne ideaalsetest lahendustest, ning nii tundub ka Autovabaduse puiestee mingis mõttes olevat pärit mitte nii väga heade mõtete linnast.

Tagasi üles